Happenings

okei. Peab ikkagi midagi kirjutama. Kolmapäeva ei mäleta eriti. Ah oli vist midagi, et kool nagu alati ja siis läksime linna. 6st pidi mul trenn hakkama aga ma ei tahtnud sinna minna ja läksin hilisema bussiga koju ja ütlesin öele, et jäin bussist maha ja ei taha nii ka minna, et hiljaks jään. Öhtul käisin jooksmas vist. Jah, käisin küll. Tegin siinse reksi. Normal. Õhtut rohkem ei tea, aga siis hakkas neljapäev. Käisime Frankfurdis. Tegelt tegime pilte ka, aaaga ma ei viitsi siia midagi lisada hetkel. Okei, tegelt ühe ju võib.

Et siis hakkame vasakult pihta : Suvaline kutt, Ömer, Ömeri hostvend, Taha, Oleg ja tema ees on Caroline, lillas on Florance, Nicolle, kaalikas, mina, topis(oma soengu üli liigagi õnnelik), manni. Igatahes, seal käisime Anne Frank'i ''muuseumis''. Üliigav koht ja me pidime seal kolm tundi olema. Peale seda otsisime söögikohta ja siis läksime šoppama ja löpuks koju tagasi. Ema ja õde ollid mul rongijaama vastu tunud ja siis mina ja manni jalutasime nendega koju. Manni küsis mult, et kas mu õde oska midagi eesti keeles öelda. No ta oskab öelda ''jää vait'', ''kurat'' ja üks sõna veel(ta tahtsin kossu mänguks roppe sönu:D). Ma siis ütlesin talle, et ta ütleks ''jää vait'', aga ta ei tahtnud öelda ja siis meil oli meie igapäevane ''bitte-nein'' vaidlus. Lõpuks ta ütles, et ma ema paluksin öelda ja siis ta ütles ise emale ''ütle ''jää vait'''' ja ma ei pidanudki enam paluma. Jäigi nii haledalt vahele :D. Igatahes siis jöudsime koju ja ma natuke õppisin sõnu(mingi 10 sõna ombes oma 300st) ja magama. Ah jooksmas käisin ka. Noh üritasin. Jooksim ingi kildi ja siis hakkaks maks jälle jamama. Ma lootsin, et olen sellest jamast lahti saanud, aga no näed, ei ole.
Siis tuli reede. Kool oli nagu ikka ainult, et natuke huvitavam, sest me ei õppinud seal eriti midagi. Üks huvitav asi oli: Caroline(see macho you know) oli seelikuga:D:D:D. Ta oli viimast päeva koolis, sest tal oli hullem koduigatsus ja läks laupäeval rongiga Belgiasse tagasi. Ta tegelt kohe alguses ei tahtnud siia tulla, aga vanemad käskisid, sest neile ei meeldinud Caro 43aastane poiss. Jõhkralt haige on mõelda, et me ei näe elusees, mittemittemitte kunagi teda enam. Tegelt ta oli ju hästi sõbralik. Koguaeg tegi nalja ja värki. Pealegi ta on veel adopteeritud. Tegelikult ta sünid Rumeenias ja siis tema ja ta kaksikõde lapsendati mingi Belgia pere poolt. Aga okei. Peale kooli läksin bussile. Pidin mingi 100m jooksma, sest muidu poleks jöudnud ja juba nii lühikesest maast hakkas maks hullult valutama. Igatahes, läksin bussiga koju, vahetasin riided ja lksin kossu. Võitsin mingi korviviskamise võistluse. Noooormal beat. Imelik oli see, et trennis mul maks absoluutselt ei valutanud. Ma ei saa aru, miks ta vahel valutab ja vahel mitte. No peale kossu tulin koju, pesin, magasin 15 min ja läksin öe klassiõe sünnipäevale. Seal oli veel peale minu ja õe migni umbes 8 tüdrukut. Mul oli kergelt nolifer seal alguses olla, sest ma ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid. Pärast sain ma mingi tüdrukuga tuttavaks, kes läheb novembris Hannoveri mingit jalkamängu vaatam ja ju näeb. Me vist saame isegi kokku v midagi. Aga siis sünnipäevalapse ema töi meid koju. Jäin suht kohe magama. Ja nüüd on siis laupäev. Tõusime mingi 10st, sõime hommikust ja nüüd siin oristatakse ja mina kirjutan blogi. Mingi 1-2 ajalt peaks kaalika ja manniga kokku saama. Ma vaatan kuidas mad omal juukseid värvivad ja peale seda peaks linna minema. Rohkem hetkel midagi ei tea. Aga okei siis igatahes nüüd. Vaevalt, et ma nüüd jälle homme midagi kirjutan või ma ei tea aga järgmine nädal ikka. Tschüss!