Donaudampfschifffahrtsgesellschaftskapitän

Ei, mu pealkirja ei ole pandud suvalised tähed, vaid see ongi üks saksakeelne sõna. Tõlget ma enam ei mäleta. Kahju küll.
Igatahes eile läksin siis manni, kaalika ja Nicolle'iga välja. Alguses pidi topis ka tulema, aga tal vanemad ei luba peale õhtusööki enam välja minna niiet ta siis ei tulnud ikkagi. Olime sis niisama linnas. Väga normal oli. Manni pidi küll mingi tund peale tulekut ära minema, aga siiski oli meil nalja kui palju. Tulin koju, tegin kodused tööd ära, pesin, ajasin hostidega juttu jaa läksin magama. Äratus oli jälle pool7 kuigi ma ärkasin ise natuke varem. Ikkagi oli niiiii raske voodist tõusta, sest ma olen juba mitu päeva järjest ainult kuus tundi magada saanud ja ma olen niii friiking väsinud. Igatahes oli sama rutiin, mis iga hommik. Vannituba, riidesse ja kooli. Ma unustasin eelmises blogid kirjutada türklastest. Noh nagu te teate siis alguses oli meil 1 türklane - Taha. Ega ta eriti nirmaalne polnud, alati äksi täis v ma ei tea. Aga siis eile tuli meile veel üks türklane ja kui need türklased kokku said, siis oioioi. Nad on GEID. Kuigi nad on moslemid aga no miks on vaja siis koguaeg ümbert kinni hoida ja katsuda ja masseerida üksteist. Igatahes naerda saime me piisavalt. A ja siis me saime veel teada, et meie lemmiku belglase poiss on üle 40. No okei. Igatahes kool oli nagu kool ikka ehk siis igav. Ma oleks mitu korda peaaegu magama jäänud lihtsalt. German oli ka tavalisest igavam aga ori class oli seeeest different. Õpetaja hakkas meiega rääkima umbes nii, et ''ma saan aru, et teile ei ole ori classid meeldinud ja mulle ka mitte ja ma tahan seda muuta ja selleks on mul vaja teie abi. Öelge mulle, mis teile selle tunni juures ei meeldi ja olge ausad...'' jne blablabla. No igatahes minu arvamus Katjast muutus selle tunniga. Siis sai kool läbi ja me läksime kaalika ja manniga linna. Täitsa haige kui palav siin on. Hommikul 10st oli varjus 27kraadi olnud. ja lihtsalt nii hull. päikse käes on 32-35 kraadi ja varjus on ka jubeee palaav. Linnas käisime mäkis ja siis juba läks meil manniga buss. Kaalikas jäi veel linna oma bussi ootama. Jõudsin siis koju, üritasin midagi õppida, aga ei saanud mitte midagi aru ja siis läksin arvutisse. Nüüd ma siis kirjutan siin blogi ja jube uni on peale. Tahaks kohutavalt magada aga ei saa sest terve pere on kodus ja lihtsalt ei ole sellist kohta, kus saaks rahulikult magada. Nüüd siis vist vaatan natuke ikkagi seda kodust tööd veel, siis millalgi vennaga pinksi mängima ja rohkem õghtuks veel plaane pole. Leppisime teistega kokku, et oleme täna kodus, sest me oleme iga päev koguaeg niigi koos.