Esmaspäev

Nonii. Kirjutan veidi ajas tagasi, sest ei jõua lihtsalt iga päeva lõpus kirjutada. Aga ma ikka üritan algusest peale kirjutada. Mul oli esimene koolipäev. Ema äratas mind siis umbes 6.40 ja siis oli minu kord vannituba kasutada. Okei käisin siis ära. Pakkisin natuke veel kooliasju ja hakkasime autoga minema. Kõigepealt viisime Luisa tema kooli ja siis läksime minu kooli. Kaasa võtsime piknikukorviga süüa, sest seal oli nagu ühine hommikusöök: kõik meie keelelaagri vahetusõpilased kellegagi nende perest. Mihkel oli ainuke loner, kellel polnud kedagi, sest ta vanemad õn mõlemad õpetajad ja nad pidid ise koolis olema ja õdesi-vendi tal pole (HAHA:D). Hakkas siis ühine hommikusöök. Kõigepealt pidi kõik ennast tutvustama ja Gesa(meie õps) tõi Fulda kaardi ja siis kõik pidid mingi kollase täpiga kaardil ära märkima, et kus nad elavad. Kuna kaalikas(aka Teele) elab in the middle of nowhere, siis ta isa ütles : ''Teele, we have a problem.''(nagu Huston, we have a problem:D). Davaiks. hakkasime ögima. Et siis meie grupis on mina, kaalikas, topis(Mihkel), manni(Mari-Ann) Eestist, Taha(:D:D:D:D:D:D me kartsime, et ta perekonnanimi on panema vms(sorri emps, et me nii mõtleme aga jah), aga õnneks ei ole. On hoopis Gocuk või midagi sellist)ja Ömer või Omer(ei tea, ta jõuab alles kolmapäeval meie tundi, sest ta ei saanud viisat) Türgist, Nicolle(ainuke normaalne välismaalane) Poolast ja Florance ja Caroline(HAHAHAHA meie favourite. Aga tal on isegi poiss kodus 8O(kuigi ta on piisavalt mehine, et ise poiss olla. FREAKY)) Belgiast.Noonii. Hommikusõõk sai läbi ja hakkasid tunnid. Vanemad tõmbasd lesta. Istusime siis nii, et eestlased olid koos ühes nurgas. Õppisime siis oma nime ja elukohta ütlema ja neid asju teistelt küsima. Lihtne värk. Siis hakkas orientation class. See on eriti mõtetu. Ja kuna me ajasime seal väga palju eesti keeles juttu ja naersime väga palju, siis meie peale saadi päris pahaseks. No mis seal siis ikka. Kool sai läbi ja meie läksime neljakesi eestlastega linnapeale. Soppasime natuke ja mina ostsin omale ühe pluusi. Davaiks. Kell sai juba kolmveerand 5 (mul hakkas kell 6 esimene trenn) ja ma pidin kodupoole minema hakkama. Kuna me olime mulle võõras linnaosas, siis ma pidin jälle inimestelt küsima kuidas Neunberg'i saada(kui tahate kirja saata siis Neunberger str. 57a) Alguses küsisin ühe poemüüja käest. tema abiga sain poolele teele ja siis küsisin tänavalt ühelt naiselt ja saingi koju. Panin end riidesse ja läksime vennaga staadionile. Kõik vaatasid umbes, et kes see n00b on. Noo juhtub. Ootasin siis oma treenerit ja kuna rahvast oli palju siis ma ei saanud aru alguses milline minu grupp on. arvasin, et minuvanused ühed, keda ma nägin aga pärast sain teada, et minust palju nooremad (nii 10-13 aastased). Boooring. Jooksime soojenduseks 3 ringi, siis venitasime NATUKE. Ikka väga natuke. Ma ei saanud absoluutselt soojaks ja jooksuharjutusi tegid ka mingi paar-3 tükki ainult. Haige värk. Aga kuna oli esimene trenn, siis ma ei öelnud midagi. Siis veel jooksime ja hüppasime kaugust ja jooksime veel ja trenn oligi läbi. Läksi koju pesema ja siis vennaga bussidega sõitma. Mu vend näitas mulle, mis bussidega ma hommikul kooli lähen. Okei ei näidanud, vaid me sõitsime selle maa läbi. Jõudsime siis lõpuks koolini ja hakkasime tagasi koju minema. Vaatasime, et bussini oli pool tundi aega ja siis mõtlesime, et lähme jala linna McDonladsisse sööma ja siis kesklinnast bussiga koju. No okei. Hakkasime jala minema siis. Olime poolel teel, kõndisime parasjagu üle tee, kui kuulsime selja taga mingit matsu. Vaatasime taha ja maas lebas üks poiss kõhuli, ratas tema peal. Ta ei liigutanud, sest mats oli ikka jubetugev olnud. Ma ei saanud aru mis juhtus. Vaatasin ainult, et eriratas oli kuskil eemal. Vend ütles mulle, et ma teda aitaks, aga kuna mina ise olin šokis siis ei osanud midagi teha. Lihtsalt nihutasin seda ratast tema pealt natuke ära samal ajal kui vend üritas meeleheitlikult kiirabi kutsuda. Kuna tema telefoniga sinna helistada ei saanud millegipärast, siis ta peatas ühe auto, kus oli mingi üks naine sees ja tema siis helistas. See oli jube vaatepilt. Alguses ta lebas mingi 10 minutit niisama, et ei liigutanud isegi, aga vähemalt hingas. Siis ta tõstis pead ja tahtis püsti tõusta, aga me ei lubanud. Kui ta maas lebas, siis tal voolas suust verd ja ta nägu oli ka üleni verd täis ja ära kriimustatud. Ma isegi ei oska ennustada, mitu hammast tal terveks võis jääda. Igatahes meheau tal vist ka terveks ei jäänud, sest leks ju võis sinna ette jääda you know... Igatahes, kui tuli kiirabi, siis meie vennaga läksime sealt ära, linna. Kohe kui olime jõudnud sealt natuke kaugemale, mu vend ütles '' oh, i need a sigaret''. Arusaadav ka. See oli tõesti kohutav. Ma loodan, et ta jäi ikka ellu lõpuks. Igatahes meie läksime võtsime mäkist burgerid ja läksime bussi ootama. Enamuse ajast olime vait, sest see oli suht suur šokk. Sõitsime siis koju ja kell oli juba 10 läbi kui kohale jõudsime niiet kodus tegin omale järgmiseks hommikuks veel võileivad ja natuke passisin arvutis. Ema läks magama, aga siis vend ja õde tulid siia tuppa ja hakkasid mürama/peksma:D oli quite fun to vaadata. Lõpetasid ära siis ja mina panin ka arvuti kinni ja siis läksime tudule. ikkagi. pool7 oli järmine päev äratus.