jeah..

piiikkkkkk blogiiii. ütlen kohe ette ära. kuna mul vahepeal internetti polnud, siis kirjutasin wordis ja seal on see oma 7lk pikk. niiet edu. võin ära öelda, et pole kirjutanud, sest olin higlas ja seal polnud netti. aga okei. copy pasgte siis nüüd.
Nonii. Mul on kirjutamisse ikka mõnus vahe jäänud. Aga noh. Sellel on põhjus ka eks. Vahepeal on ääretult palju juhtunud. Ja kuna mul hetkel internetti pole (haiglas ei ole kahjuks jah.. niiet keine ahnung, millal ma selle blogi üldse üles riputatud saan... nojah täna on veel 8. nov ka) siis ma ei tea ka kus eelmine kord pooleli jäin. Ma arvan et lähen edasi laupäevaga. Põhimõtteliselt nagu ei mäleta ma tõesti absoluutselt, mis ma päeval tegin. Õhtul läksin aga Niclase poole. Eem.. jaa.. midagi erilist seal nagu ei teinudki. Ei okei. Alguses mängisime veits singstari, kuni kutid ühe mikri katki tegid. Siis läkisme alla, sest üleval polnud enam midagi teha. Niclase vend oli ka parajasti oma buddy’dega nende juures. Aga nad olid õues ja tegid ma ei tea mida. Siis mingi aeg tuli Jonas (n’i vend) ja küsis kas me tahame nendega koos olla v midagi. Siis jah. Olime nendega oli tore mängisime igast mänge:D. Ühe kaardimängu mängisin ma ka kaasa. Ja noh. Nad olid kõik sellised metallistid eks. Ja siis muidugi oli mängis seal ka siis vastav muusika. Ja siis järsku tuli Killswitch. Ja no loogiline, et ma hakkasin veits kaasa laulma eks. Ja siis üks buddy küsis, et kas ma tean seda bändi. Ma mingi, noo suht eks. See oli mu lemmikbänd mingi aeg. Siis ta tegi suured silmad, ja küsis, et kas ma töesti kuulan sellist muusikat. Haha. Siis ma naersin ja ütlesin jah. Siis ta rääkis ühe teise buddyga ja siis nad ütlesid, et neil on bänd ja neil on väike gig 28.nov ja ma olen sinna kutsutud. Kui fun. Okei nad elasid mõlemad Elherhausernis (ma olen 100% kindel et ma kirjutasin selle praegu valesti, aga ma ei saa kuskilt vaadata ka kuidas õige on :D. Ja noh kuna nad elavad seal eks, siis me saime sama rongiga tagasi minna. Bahnhofini sõitis Robert ka kaasa, aga sealt edasi läks ta üksi koju. Enne veel vahetasin ühe buddyga numbreid, et ta kõllab mulle, et kontserdist täpsemalt rääkida, sest ta ei teadnud ise ka veel sellest kõike. Okei. Siis mingi kolmveerand1 või nii olin kodus. Muud ei teinud ka eriti. Suht magama.

Pühapäeval oli mul paha olla natuke. Süüa ei tahtnud, juua ka eriti mitte, aga seda ikkagi sundisin. Noh tegelt polnud mul laupäeval ka köige parem olla, aga ma mõtlesin, et see läheb niikuinii kohe üle, et vahet pole. Aga näed. Ei läinud üle. Hullemaks läks. Arvatavasti külmetasin n’i pool veits. Nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tundsin, et mul halb oli. Sellest on juba palju aega möödas. Aga siis esmaspäeval ma olin ka kodus, suht midagi ikka ei söönud, aga jõin. Niiet, midagi ma ikkagi tegin, aga olla oli ikka väga halb. Teisipäeval vist. Või oli see esmaspäev siiski? Ei mäleta. Noh mingi päev hakkas mul nii halb, et palusin Paulil kiirabi kutsuda, sest ma teadsin, et ta on ainukesena kodus, ja hostemal pole mobiili ja teda kuidagi kätte ei saa. Aga õnneks just siis tuli host koju. Ma suht lamasin voodis ja värisesin ja tundsin, et vereringe on liiga aeglane. Siis host ütles, et davai, aitab, lähme arsti juurde. No aga ma ei saanud üles tõusta ju. Ei olnud just kõige parem. Palusin siis arsti koju kutsuda. Okei. Tehtud. Arst tuli nii poole tunni pärast. Ütles, et mul pole viga midagi, kõik on korras ja mul oli lihtsalt paanikahoog. Noojah. Minu olemist see just paremaks ei teinud, sest ma ikka tundsin end halvasti. Noh ja ma tundsin, et mul on röga kurgus ja see ajas veits iiveldama ja seepärast süüa ei saanud. Noh tegelt polnud absoluutselt isu ka. See oli absoluutselt kadunud. Arst vaatas mu kurku ka ja ütles, et jaa natuke punane, on aga seal pole siiski midagi ja ei pea muretsema, aga kui ma töesti midagi tunnen, siis peaks ma spetsialisti(kurgukõrvaninaarst) juurde minema. Okei. Muud huvitavat ei toimunud. Jätkus ikka see, et kõik ütlesid mulle, et mul on ainult väike külmetus ja ma mõtlen omale asja lihtsalt liiga suureks. Pluss nüüd lisandus veel koduigatsus ka juurde, mida ma ise küll ei tundnud, aga tugiisik (appi, ma tösiselt vihkan teda. Ta teeb mu olemise veel kaks korda hullemaks) ja host ajasid peale, et jaa see on ikka koduigatsusest ja sellest et ma mötlen liiga palju oma tervisele. Hahaa okei siis mingi päev käisin ma arsti juures kurku kontrollimas eks. (mul on kõik päevad sassis ja kirjutan võibolla segamini..) ta ütles ka, et köik on korras ja ma ei pea muretsema ja andis mulle mingid antibiootikumid ja mingi ninaspray ja veel mingid tabletid. Nojah siis mul tekkis kohe probleem, et kuidas ma rohtu võtan kui ma süüa ei saa (tõsiselt ma ei saanud isegi süüa sisse pressida. See oli ka võimalik. Või noh. Piisavalt süüa, et antibiootikumi võtta. Aga eks ma proovisin siiski. Esimesel õhtul kohe ei saanud, sest isu jälle polnud. Ja noh. Siis järgmine päev leppisin hostiga kokku et lähen kooli. Ah jaa. Samal õhtul vist veel rääkisin Viigiga ja ta ütles ka, et see võib olla pinge langusest, ehk siis, et ma harjusin siinse eluga ära ja nii. Ja siis andis mulle igast harjutused, mida teha. Neid ma tegin ka ja ma ei tea kas läks paremaks või ei. Ma siiski arvan, et ei. Okei õhtul veel enne magamaminekut rääkisin hostiga ja saime selgeks, et okei. See võib tõesti olla sellest, et ma mõtlen liiga palju oma tervisele ja nii. Et siis põhimõtteliselt uinusin teadmisega, et minuga on tegelikult kõik kõige paremas korras ja järgmine päev pole enam midagi viga (HAHAHA). Üle sain. Järgmine päev ärkasin selle peale üles, et ma LIIGA hullult värisesin. Iseenesest külm ka ei olnud, aga värin oli lihtsalt taulmatu, et läksin siis alla (pluss see päev oli mul hostemal veel sünnipäev ka. Ma pakun et see oli kolmapäev... okei. Suht kindel olen, et oli kolmapäev.) ja ütlesin hostidele, et täna jääb siiski kool vist ära. Siis hostema ütles, et ma peaks siiski antibiootikumidega alustama, aga kõigepealt pean ma midagi sööma. No sel hetkel polnud mul veel ekstra isu midagi süüa, sest niigi polnud isu ja ma veel värisesin ka ja oli veel vara hommik ka. Host pani mulle siis jogurtitopsi ette ja ütles, et ma PEAN. Ma siis lõpuks punnisin nii hullult sisse kui suutsin, sest see värin ehmatas mind ikka päris ära. Okei peale seda siis läksin elutuppa ja panin diivanile pikali. (ahjaa. Eelmistel päevadel olin avastanud rubiku kuubiku ja koguaeg seda lahendanud, aga hakkama pole ikka saanud) jaa hakkasin taaskord kuubikut lahendama ja sudokusid ka. Need olidki mu põhitegevused viimastel päevadel olnud, sest mul ei olnud isegi isu kellegagi (sakslastega eks. Sest nad oleks kohe kõik pärima hakanud, et mis toimub ja mis juhtus jne) rääkida ja seega vältisin icq’d. Lõpuks mõtlesin et kaua ma seda kuubikut niisama pusin, hakkama ma niikuinii ei saa. Tõin siis arvuti ka alla ja lahendasin koos youtube’iga kuubiku ära. Jeaah. Nüüd peaaegu oskan seda peast ka teha :D. Siis samal ajal oli mul hostisa ka kodus ja küpsetas kooke ja tegi niisama selle päeva õhtuks süüa, sest oli ju oodata külalisi seoses hostema süntsiga. Jaa siis mingi aeg hakkasid teised ka koju tilkuma jne. Mul oli olemine ikka sama. Jätkuvalt halb. Ma tundsin, et mul on peas, kukas midagi nagu ja sellepärast oli mul vahel tunne, et tasakaal kaob ja minestan ka jne. Õhtul suht läks mul ikka jälle väga hulluks. Hakkasin jälle värisema ja siis ma mötlesin, et kaua ma kannatan, lähme haiglasse. Ütlesin seda hostile, siis ta läksi kohe pahaseks mu peale, et ta ei suuda seda enam kannatada jne. Ja helistas mu tugiisikule(väga hull kuidas ta mulle ikka närvidele käib :@) ja see kohe küsis, et miks ma haiglasse tahan jne. Lõpuks igatahes sain hosti nõusse, et lähme. Siis ta avastas, et ta on liiga palju sektijoonud ja ta ei saa sõita. Hostisaga oli sama lugu. Õnneks oli hostema kolleeg meil sel hetkel just külas (suht viimane külaline) ja siis palusime tal nii teha, et ta viskab meid sinna ja toob pärast host tagasi koju ja magab meil. Oli nõus. Sõitsime haiglasse, siis Võeti mult kõiksugused proovid jne ja saadeti ühesesse tuppa, sest nad ei teadnud ju, et kas mul on midagi nakkavat või ei. EKG sain ka peale. Ja siis ütlesid mulle, et kui EKG piiksuma hakkab, et siis pean õed kutsuma. Muidugi kui see esimest korda piiksus, siis ma läksin ikka nii ärevusse, et appi mis nüüd juhtus. Kutsusin õe ja ta ütles, et kõik on korras, aga mu pulss langes liiga madalale lihtsalt. Ja ütles, et see on sellest, et ma teen palju sporti ja mu süda on treenitud. Ee okei. Siis öösel piiksus see veel sada korda kuni ma lõpuks enam õdesid ei kutsunud. Et siis põhimõtteliselt oli suhteliselt magamata öö. Neljapäeval tehti veel proove ja nii, aga kõik oli ikkagi korras. Midagi viga polnud. Või noh. Nad ei leidnud midagi vähemalt. Ütlesin siis neile, et ja mul on vahel silmadega probleeme, et ei fokuseeri korralikult v midagi ja siis sain reedeks silmaarsti juurde aja. Neljapäeval rääkisin veel psühholoogiga ka. Ja ta ütles, et ta tahab minuga veel reedel ka rääkida ja siis peale seda peaks ma arvatavasti välja saama. Muud huvitavat neljapäeval polnud. Aga öösel oli magamajäämisega probleeme. Sest mu pulss langes liiga madalale. Õed ja arstid arvasid, et see on normaalne, aga sorri ma ei saa nii, et ma oma südame pärast ei muretse. Noh ühesõnaga oli nii, et mul polnud und ja mõtlesin siis, et vaatan veits telkut ja lahendan sudokusid. Ja siis hakkas EKG piiksuma. Kutsusin siis õe ja ta ütles, et kõik on korras. See on täiesti normaalne, kui sa magad. No ma ütlesin, et ma ei maganud, vaid olin täiesti üleval. Siis jäi tema ka mõttesse ja ütles, et minu vanustel tüdrukutel ja veel sporti tegevatel inimestel on see okei. Ma olin ikka totaalselt mures, sest mul oli tunne, kui ma vähegi rohkem unne vajusin, et ma minestan kohe ära ja sellepärast üritan ise vägisi või nii pulssi kõrgemal hoida. Lõpuks ma mõtlesin küll, et ah suva. Kui midagi juhtub, siis on arstid ja õed kõik siin ja vahet pole. Ma ei viitsinud muretseda enam. Lõpuks jäin siis siiski magama. Ilma et oleks monitori tähele pannud. Mingi aeg öösel tuli õde mu vererõhku mõõtma. Põhimõtteliselt ärkasin ma nii umbes 5sekundiks. Ma pakun, et sel hetkel oli ka mu pulss lihtsalt liiga madal, et päriselt ärgata. Ma ärkasin selle peale, et õde tõstis mul kätt ja pani mõõtmisvärgi peale. Ja siis panin silmad uuesti kinni ja juba magasingi. Hommikul oli äratus ei tea mis kell. Igatahes siis ma olin ka veel mingil määral unes, sest mul absoluutselt ei löö ette, kellega ma rääkisin. Et kas see oli õde või arst või milline neist. Ma ainult tean, et ma rääkisin kellegagi.. Rääkisin igatahes sellest, et jaa ma pean siiski sööma, muidu ma destroy’in (eesti keelne sõna ei tule meelde noh. Absoluutselt) oma body täielikult ära. Noo mis ma teha saan, kui mul töesti mitte midagi isu ei ole. Kõht on tühi aga isu ei ole. Ja seega sõin hommikusöögiks ühe mandariini. Imelik oli olla. Tundsin oma südant ka imelikult, sest ma koguaeg mõtlesin sellele. Tegelikult oli kõik aga korras. Küsisin õelt, et kuidas mu pulss öösel oli, siis ta ütles et jaa natuke madal, aga see on normaalne, sest ma teen palju sporti. Nojah. Siis tuli see psühholoog uuesti ja rääkisin temaga tükk aega ja vahepeal pidi ta korra ära minema ja siis tuli mu tugiisik just ja ma pidin temaga rääkima. No ma ei suuda. Ma tahan teda ära vahetada. Ma TÕESTI vihkan teda. Ta tahab mind lihtsalt koju saata. Lollakas appi kõik kõige halvemad sõnad on tema kohta öelda tõesti. Aah,. Ma ei saa. Mingi aeg tuli õnneks psühholoog tagasi ja ajas ära ta. Siis oli mul palju parem olla. (wooow. Mu blogi on superpikk ikka. Ja ma pole lõpu juureski..) Rääkisin veel temaga kuni tuli õde ja ütles, et me peale silmaarsti juurde minema. Käisime siis seal. Silmadega on kõik korras, mu nägemine on üle 100% ja kõik on tiptop. Nojah. Siis haiglasse tagasi ja EKGsse. Selle tulemusi ma isegi ausalt öeldes ei tea. Pole rääkinud arstidega. A ja ma sõin praadi sel päeval :O. Nagu suuur väääooo. Tõsiselt. See oli mu esimene suht korralik söök üle nädala peaaegu. Olin uhke selle üle aga hea polnud ikka olla. Mul pole üldse hea olla aga ma ei taha enam millegi üle kurta ka sest nad niikuinii ei leia seda, miks see kõik toimub. Mu pea on ka ikka veel imelik aga noh. Mis seal ikka. A ja selle ajani olin ma olnud väikeste laste osakonnas. Ehk siis kuni 6aastaste osakonnas ja ma algsete plaanide kohaselt pidin reedel välja saama, aga siiski otsustasid nad mind kuni esmaspäevani siin hoida. Okei igatahes saatsid nad mu nüüd omavanuste osakonda suht ja mitte enam üksikusse tuppa, vaid olen kahe tüdrukuga siin. Ühel oli just põlveop. Tegeleb sellise asjaga, mille nimi mul absoluutselt meeles ei seisa, aga põhimõtteliselt seisneb see selles, et nad teevad gümnastikat hobuse seljas. Ja ta kukkus. Ja tal oli ikka päris tõsine op vist. Teisel tsikil oli pimesooleop. Ma alguses vaatasin, et okei. Omavanustega olengi. Aga nagu põlevaopiga tsikk on 14 ja teine on 15 ehk siiski nooremad minust. Siin suht eem. Ma ei tea ka mida ma tegin. Suht varsti tuli hostema koos Johannaga ja tõid mulle arvuti. Jeah. Nüüd pole nii igav. Ja rubiku kuubiku tõid ka ja sudokusid ka. Jeeaahh. Siis läksin nendega alla kakaod jooma ja nii. Ja siis nad pidid ära minema. Eem.. siis oli vist söök? Või käisin enne duši all? Eii. Jah just. Enne oli süük ja siis rääkisin Triinuga (eesti õde, eks) ja siis tuli haiglaõde siia ja ütles, et ma nagu ei tohiks mbiiliga rääkida siin.. Siis ma mõtlesin et okei, lähen õue rääkima. Kellegile ma ei öelnud kuhu ma lähen niiet lõpuks tuli haiglaõde minu juurde ja ütles, et otsis mind igalt poolt ja ma ei tohi nii ära minna ja ta oli mures et minuga juhtus midagi jne. Ajas mind sisse tagasi ja näitas mulle, kus ma helistada saan ehk siis siin koridori lõpus on üks tool, kus võib istuda ja siis helistada. No vahet pole. Ma sain jutud räägitud ja siis läksid pessu jaa suht muud ei teinudki. Vaatasin arvutist filme ja lahendasin rubiku kuubikut jne. Samal ajal oli põlveopi tüdrukul nii paha olla kõigist ravimitest ja narkoosist ja nii ja ta suht oksendas iga natukese aja tagant mõnusat rohelist vedelikku. Tal olid vanemad ka samal ajal siin ja ta isa tegi sellest koguaeg pilte :D. See oli kergelt koomiline. Okei muud huvitavat polnud. Und mul eriti ei tulnud ja siis oli igav. Hommikul oli natsa peale pool8 äratus. Miks nii vara :’( hommikul oli mul toredalt külm olla ja mul on tunne, et ma olen jälle külmetanud vöi midagi, kui ma silmaarsti juures käisin. Sinna pidin minema taksoga ja siis ühtlasi läbi õue eks. Nojah. Hommikusöögiks sain ühe brötcheni. Ja ma söin selle ära. Nagu jeaa. Ma suudan vähemalt midagigi süüa nüüd jälle. Tänase öö EKG kohta pole ka veel midagi kuulnud. Keegi siin ei oska ju inglise keelt ja seda on saksa keeles suheteliselt raske veel küsida. Ja nüüd suht olen ma ei eta kaks tundi äkki seda blogi siin kirjutanud. Jube mis karjumine siin käib. Väikseid lapsi piinatakse ikka tösiselt. Nüüd ma panveel sööma. See söök ei näe väga söödav just välja :S. Kõht pole nii tühi ka.. Okei. Aga ma teen lõpu siin. (wordis on see blogi 3,5 lehte pikk :O)


Järgmine blog siis. Pooleli jäin eilse hommiku juures. Suht peale kirjutamise lõpetamist tulid mulle külalised. Jeaaaa. See oli good. Okei tegelt ei olnud ka kohe peale kirjutamise lõpetamist. Enne seda oli veel niisama nolife and so. A ja üks tsikk mu palatist sai välja. See, kellel pimesooleoperatsioon oli. Ja mul pole õrna aimu ka mis kell teised tulid tegelt. Aga noh. Okei. Igatahes kõigepealt tulid siis Juliane, Stephan, Robert, Matthäus ja Michi. Tõid mulle kommi ja šokolaadi ja lilli ja lugemist ja nii. Haha. Robert tahtis kogu lillede au omale võtta ja ütles, et see oli tema mõte ja need on ainult temalt :D. Okei kuna neid oli siiski suht palju ja mu tuba pole kõige suurem ja ma ei tahtnud eriti oma naabrikest segada ka siis mõtlesime, et lähme alla kuhugi istuma. Seal on toole küllaga. Hakkasime siis välja minema ja tuleb õde mu juurde ja ütles, et ma ei tohi alla minna. Ja siis saime ühte tühja palatisse. Oli tore jeje. Koguaeg käis keegi küsimas, et kus Birgit on. See oli ka veits koomiline. Igatahes nalja sai ja oli tore. Kui ma vahepeal oma toas korra käisin, siis mu naabril olid ka sõbrad siin. Niiet see oli ülihea, et me teise tuppa saime. Siin oleks superkitsaks läinud. Natukese aja pärast tuli veel mu tugiisiku tütar (oli eelmine aasta uruguais) koos nende austraalia vahetusõpilasega mulle külla. Siis oli inimesi veel rohkem. Ja siis läks natuke mööda ja tuli mu hostema kaksikutega. Ööh. Siis oli palju inimesi ja see palat kus me olime hakkas ka väikseks jääma. Ah jaa. Vahepeal käisid Michi ja Robert kuskil putkas või poes või ma ei tea kus omale juua toomas. Ja siis nad tõid mulle ka ühe koka. Ma ütlesin Robertile, et ta võib selle ise ära juua, sest ma ei soovi. Noh ta ei võtnud eks. Ja siis lõpuks kui lapsed pidi ära minema ja ma Robertile selle koka ikkagi tasku pistsin, siis Matthäus ütles, et ma pean selle koka, mis Robert mulle tema käest laenatud raha eest ostis vastu võtma :D. See oli ka kerge huumor. Okei siis jäid alles veel tugiisiku tütar koos austraallasega ja hostpere. Nii. Siis hakkasime rääkima jälle sellest, et miks ma üldse siin olen ja mis edasi saab jne. Vhak. Ma vihkan neid jutte juba. A ja see austraallane. Tal oli ka pimesooleop siin vahetusaastal. Mingi kuu tagasi. Niiet peaaegu nagu Kris juba. Haha. Okei eem.. jah siis mingi aeg pidi see tütar ja austraallane ära minema ja siis tulime me hostperega mu tuppa, sest nüüd oli ruumi, sest neid oli väha. Ah jaa. Vahepeal kui oli palju rahvast, siis õde tuli ütlema, et tegelt tohib ainult kolm inimest korraga olla. Noojah. Vahet pole. Siis läksid nad ka ära ja ma ei tea mis ma tegema hakkasin. Olin arvatavasti arvutis. Mu naabril olid veel sõbrad ja pere ja nii siin. Ah ja. Mu naabri nimi on Pia niiet seda on lihtsam kirjutada kui naaber koguaeg. Siis mingi aeg läksid Pial ka kõik lapsed ära ja siis ah enne seda oli veel söök ka. Ja siis kui köik olid läinud, hakkas siin suheliselt igav ikka. Mu hostema tõi mulle enne kaardid ka ja siis pakkusin välja, et äkki ta viitsib kaarte mängida. Je oli nõus. A ja enne seda ma olin temaga koguaeg saksa keeles rääkinud, sest ma arvasin, et ta ei oska inglise keelt, aga ta oskab inglise keelt väga normaalselt niiet see oli kerge feil. Noojah. Elab üle. Kaardimängust midagi välja ei tulnud, sest ta ühtegi mängu ei tea ja ingise keeels on halb seletada. Ega see eesti keeles lihtsam poleks muidugi aga noh. Ma ei viitsinud ka eriti tegelt. Okei siis me suht niisama igavlesime siin. Ja vaatasime saksamaa talendijahti. Nagu appi mis inimesed sinna ikka lähevad. Okei mõni on tõesti okei aga enamus on ikka tõsiselt ajupuudega. Ajas naerma. Okei. Siis mingi aeg tuli õde siia, pani EKG peale ja käskis magama minna. Böööö

Hommikul oli jälle külm. Keelgi nagu otseselt ei äratanud, vaid nad lihtsalt tõid hommikusöögi siia ja siis natukese aja pärast tulid tagasi ja küsisid, et kas me ei tahagi süüa. Nagu ööm.. ma magasin. Siis ei ole söömine just kõige lihtsam eks. Siin on enamus õed ikka niii lollid. Ise ka ei usu. Aga okei. Las nad olla siis. See pole minu teha. Siis käis arst mind vaatamas ja ütles, et südamega on kõik korras ja öösel oli ka ja nii. Et ma pean jah ise välja mõtlema, et kas ma tahan siin olla või koju, Eestisse minna. Jälle sama jutt. Homseni olen siin ja siis vaatab, kas ma lähen tagasi oma hostperre või pean pere vahetama. Noh ma ütlesid eem.. sõpradele? Naljakas on n ii öelda aga oks. Igatahes ütlesin neile ka et vb pean pere vahetama ja siis kohe esimese asjana ütles michi et ta vanematel on üks tuba vaba :D. Haa. Armas. Kui ma pean töesti pere vahetama, siis ma tahan kindlalt vähemalt Burgdorfi jääda. Ma loodan, et siis leitakse ikka samas linnas mulle uus pere. Või kui yfu ei leia, siis ma otsin ise. Vot nii. Okei. Muud huvitavat pole. Me koguaeg naerame siin õdede lolluse üle aga siiski on kohutavalt igav. Ütlesin eile veel tugiisiku tütrele ja sellele vahetusõpilasele, et nad võivad mulle külla tulla. See tütar ei meeldi mulle ka eriti, sest ta on ikkagi täpselt sama mis ta ema. Okei mitte täpselt sama. Veits siiski parem. Aga see vahetusõpilane oli väga nill. Tundus tore. Okei. Aga i’m out now. Vaatan arvatavasti telekat või räägin juttu või lahendan rubiku kuubikut. Hetkel läheb lahendamiseks vaja nii umbes 6 min. Ja suht ilma abita. Jeah :D. Arenen.


Okei. Pühapäeval midagi rohkem huvitavat ei toimunud vist.. kuigi see oli eile siis ma ei siiski ei mäleta üldse mis ma tegin. Aa ja ja ja. See austraalia vahetusõpilane (Sarah) käis siin. Oli suht päris kaua vist. Enne seda käisid hostid. Hostema ja –isa. Sarah’ga sai palju nalja. Tõsiselt tore tidrik on. Peale seda oli igaõhtule nolife i think.. absoluutselt ei koida. Järelikult midagi huvitava ei toimunud. Aaaa jaa. Papsile helistasin. Isadepäev ikkagi. Ja siis vat siin on mobiilid keelatud, aga noh.. ma ei saanud ju muud moodi temaga kontakti. Ja siis tuli õde sisse ja ma pidin telefoni ära panema ja ei saanud enam rääkida. Sain natuke õiendada, et need on keelatud jne jne jne. Jah ja siis ülejäänud õhtu vaatasime telekat ja aa meile tuli uus tüdruk siia. Nimi on Verena või midagi sellist. Täpselt ei tea. Tal ka südameprobleemid. Et trennis juba väikse koormuse juures hakkas süda vääga kiirelt lööma. Niiet eile öösel sain mina EKGst lahti (jeeeeaaaaa) ja selle sai tema, aga ma sain näpu otsa ikka selle pulsi värgenduse. Poole öö pealt panin tähele, et see oli ära tulnud ja siis panin silmad poolkinni selle tagasi ja siis kogemata kukutasin laua pealt paar asja maha. Upsii. Üles ei ole viitsinud korjata. Polnud minu omad.. nojah.. hommikul oli äratus siis vara, sest üks õde siin õpib veel (tegelt on rohkem neid, kes veel õpivad vist.. aga see õde on kõikidest kõige normaalsem igatahes) ja tal tuli õpetaja vaatama, et kuidas tal läheb ja mismoodi ta siin tegutseb. Okei. Hommikul oli mul jälle halb olla. Või noh. Polnud kõige parem. Hommikusöögi suutsin küll alla ajada aga noh. Olemist see ei muutnud. Siis mingi aeg tuli psühholoog ja läksin temaga rääkima. No põhimõtteliselt sain oma ‘’probleemile’’ jälile või nii. Seda ma siia kirjutama ei pea eks. Veel vähemalt mitte. Okei siis natuke hiljem tuli õde mu juurde, et noh lähme teeme kerge vereproovi. Ma ei saanud aru miks ja siis nad ütlesid, et jaa me teeme veel viimased vereproovid, et siis laseme su siit ikka tervena välja ja nii. Ja et täna öösel oled veel siin, ja homme saad välja. Noojah. Ma olin just enne seda oma asjad kokku pakkinud ja kõik nii teinud. Okei. Peale seda hakkasin oma palatisse tagasi minema ja siis vaatan, oo, hostema siin. Läksime siis alla kohvikusse kakaod jooma ja rääkima. Okei. Ja ma sain ka lõpuks teada, et miks ma üldse alguses värisesin ja siia, haiglasse üldse tulin. Et noh põhimõtteliselt see kõik oli minu jaoks liiga palju. Ja see värisemine oli põhimõtteliselt minu breakdown ehk lihtsalt mu närvid või midagi ei pidanud pingele vastu enam. Kõik muretsemine mu tervise pärast ja probleemid tugiisikuga ja perega eestis natuke ja mingil määral koduigatsus kuskil mu sees jne. Et mu hostema oli oma tuttavatega rääkinud ja need olid öelnud, et neil ja nende tuttavatel ja kolleegidel on ka nii olnud. Ja see ei ole mingi haigus või midagi, vaid lihtsalt breakdown. Jaa, et käiku läheb jah perevahetus, sest muu hostema ei suuda kannatada seda, et ta peab koguaeg minu pärast kartma jne. Et tal ei ole minu vastu midagi, aga kuna ta sain mu südameopist ja kõrgest vererõhust alles siis teada, kui ma juba nende juures olin, siis jah.. ja ma saan totaalselt neist aru ja mul on neist nii kahju, sest nad on tõesti toredad inimesed kõik ja see on tõesti väga normal pere(kui ma ikka teiste hostperedest kuulen, siis ma mõtlen, et minu hostpere on ikka kõige normaalsem üldse) ja ma pakun et ma mingil määral jään neid igatsema ja nii. Oeki. Peale hostema tuli mu juurde mu tugiisik. Alguses kui ma nägin, et ta tuleb, siis läksin ma suht närvi, sest no viimased korrad kui ma temaga rääkinud olen, siis olen tundnud nagu ma tõesti tahan koju ja ainult sellepärast, et temast eemale saada. Seekord oli ta aga väga nice. Ja ta isegi ei hakanud minuga õiendama minu saksa keele pärast ja ei tekitanud minus tunnet, et ma tahan koju. Seekord ta oli toetav või nii. Nõnda, et nüüd ei olegi mul ta vastu nii väga midagi. Kui ta normaalne on, siis on kõik hea ja siis on ta ka tugiisikuna normaalne. Et siis nüüd on nii, et yfu otsib mulle uut pere burgdorfis, et ma ei peaks linna vahetama ja nad on juba seal inimestega ühendust võtnud ja nii. Ja noh muidugi kui ma kolmapäeval kooli lähen, siis ka esimese asjana üritan info laiali saata, et mul uut pere vaja. Ja koju mind veel ei saadeta ja eeslastega võetakse ka ühendust ja loodetavasti saan ma kõik lihtsalt uuesti alustada ja loodetavasti läheb kõik paremini kui siiani läinud on. Peale tugiisiku käiku oli siin veel kerge söök ja vaatasin jälle filmii. Top gear’i siis seekord. Ja noh mu ühel toanaabril olid inimesed külas ja ma suht arvan, et nad võisin mind väga imelikult vaadata, sest ma lamasin siin oma voodis ja lihtsalt naersin. Eile oli sama värk. Peale seda kui Sarah ära läks, hakkasin ma Top Geari vaatama ja minu toas olid jälle teised inimesed ka ja taaskord ma üksi naersin siin. Ja vaatasin igast pilte ka ja anna olla. Ma ei saatnud tagasi hoida mitte midagit moodi ennast. Lihtsalt naersin siin. Üksi. Ma ei tea midagi teised sellest arvavad. Ausalt öeldes pole mul eriti vahet ka. Peaasi et mul lõbus on. Aga nokei, lapsed. Ma lähen teen kerge pesu ja siis algab nolife. Jeaaah.



Ah mingi aeg eile käis kloun ka siin. Ma ei tea kas ma juba kirjutasin sellest. Pakun, et siiski ei. Ei viitsi ülevalt vaadatava ka. Igatahes sain talt väikse hiire v midagi. Õhupallist nagu. Piale tegi ta taksi ja Verenale südame. Me ikka väga naersime ta üle. Aga okei. Eile siis tegin jah kerge pesu ja muud ei toimunudki eriti. Ebanormaalselt vara tuli uni. Kõik läksime siin oma pool11 ajal magama või nii. Imelik. Okei hommikul mingi aeg hakkas mu naabri EKG piiksuma. Ja mitte üks kord vaid ikka vägaväga palju kordi. See piiksus sellepärast, et tal olid need kleepsud, läbi mille monitor infot saab, veidi lahti tulnud. Mul oli ka see sama värk esimesel ööl. Ja see käis niii pinda. Okei. Kaheksast tuli õige äratus. Siis väike hommikusöök jaa pakkisin oma asjad uuesti kokku ja hakkasin ootama, et millal koju saab. Ja siiani ootan. Ikka veel olen haiglas. Pooleteisttunni pärast peaks saama välja ehk siis pool neli. Kodus ma arvatavasti hakkan veidi pakkima juba ja olen niisama hostidega. Homme kooli ja ajan jutud laiali, et mul on uut pere vaja ja kiiresti. Muud mul eriti kirjutada polegi..