Danger

Kolmapäevale jäi vist järg... Eeem.. mitte et ma enam mäletaks midagi eks. No kooli oli nagu ikka vist. Viimane tund jäi ära ja vahepeal on 5.kl deutsch ka. See plika, kes mu kõrval istub, üritab mind koguaeg aidata ja näitab mida teha tuleb ja kontrllib mind ja ma ei tea. naerma ajas lõpuks ja siis ta ei saanud aru, et mille üle ma naeran :D. HAHA. kahju küll. eem... deem ma ikka üldse ei tea, mis ma tegin..Ahjaa. mõtlesin, et lähen leichtathletikusse eks. Aga siis hostema ütle, et see on väljas ja ma ei saakss seal nagu midagi eriti teha, sest nad ainult jooksevad pm. No okei. ei läinud siis ja mõtlesin, et hakkan parem asju pakkima. Nojaa. kogu pakkimine koosnes sellest, et tõin kohvri pööningult oma tuppa. Muud pole midagi teinud. Muidu vist niisama nolifesin kodus ja vaatasin gg'i või house'i või midagi sellist. Õhtul pole ka vist midagi erilist teinud. ei mäleta töesti.

Neljapäeval läksin siis teiseks tunniks kooli ja vaatasin tühistatud tundide lehte eks ja mis ma näen. mul neljas tund vaba, mis tähendab, et mul on ainult kaks tundi ja need mölemad deutschid, kus ma MITTE MIDAGI ei tee. Ma ei tea kas see oli neljaäeval või mingi päev enne seda, kui me tegime deutschis ''fantaasiareisi''. Et pidime lõdvestuma ja silmad kinni panema ja ette kujutama, et oleme džunglis ja siis pidime pärast kirjeldama, et mida me nägime, mida me tundsime, milline oli pinnas, milliseid hääli me kulsime ja millist lõhna tundsime. Kas ma tegin kaasa? Loog, et ei. ma lihtsalt naersin seal täiesti hullult. Ma oleks peaaegu toolilt maha kukkunud noh, sest häälega naerda, ei saanud kuna klass oli muidu vait ja öps oleks pahaseks saanud eks. ja siis no ürita elueest naerda ja samal ajal naeru kinni hoida. ei ole võimalik eriti :D. Nooo jah. peale kolmandat tundi läksin siis linna, et perele kink leida. Ostsid kaksikutele ja Paulile mingid šokolaadid ja hostvanematele mötlesin, et anna eesti kommidest midagi. Noh mul olid veel Eesti kingitused ka alles niiet kraami oli (lõpuks ma ei andnud neile niikuinii midagi :D:D). Siis mingi aeg koju ja suht niisama alustasin vaikselt pakkimist. A ja saatsin Carlile sms'i, et mis kell nad siis esinevad reedel. Siis tulid teised ka koju ja sõime ja olime niisama lahedad vist. Siis 6st hakkasin kodust liikuma, et üle pika aja võrkpalli minna jälle. Suht õigel ajal olin kohal (pool7) ja mõtlen, et miks nii vähe rahvast on (mina,hiinakad, üks tsikk, kelle nima ma ei tea, Than ja kaks poissi ja üks vanem mees) ja miks treenerit pole. Kõik mõtlesid, et mis värk on ja siis vaatan Than oma hhandy't ja oii, ta oli sms'i saanud, et treening jääb ära, sest suurem enamus on koolis (seal oli mingi koosolek abi'ga seoses. Noh abi on nagu gümna lõpp meil). No toree. Mõtlesime, et teeme siis ise trenni. Mõeldud, tehtud. Trenni lõpus tuli veel treener ka. Ta käib mu koolis 12. või 13. klassis.. Ta tuli ise trenni tegema siis just. Nojaa. Võtsin siis vist poole9se rongi ja läksin koju tagasi. Sõin natuke ja pakkisin ja pesin ja siis oli suuuur uni.

Reedel läksin esimeseks tunniks kooli nagu ikka. Esimesed tunnid olid spordid. Ja need jäid ära. noo apppiii. kui kaua ma pean niimoodi koolis käima, et tulen esimeseks tunniks, mis jääb ära ja veel teine tund ka otsa vaba. Närvi ajab töesti. Sest telefonikett nagu ka tööle ei hakanud. Või vähemalt meieni(mina, Chris, Molly, Sophie ja Hannah) see ei jõudnud. Lamekad nnoh. see kool on ikka töesti väga halb võrreldes SÜG'iga või üldse eesti koolidega, kus köik töötab nagu kellavärk. Peale kahe esimese tunni jäi ära veel neljas tund ja nendel, kellel on religion (mul eetika) jäi veel 6. ka ära. Mud huvitavat koolis vist ei toimunudki. Peale 6. läksin siis koju, sõin kiiresti ja pakkisin veel viimased asjad (ehk siis kokuvüttes siiski rohkem kui pooled asjad) ja pool4 ajal tulid Ruff'id mulle järgi. Hüvastijätt oli suht mõttetu. Midagi erilist polnud, sest ma ju näen neid nii vüi naa koguaeg. Eriti kaksikuid koolis. Johanna oli küll päris nutuäärel, aga hoidis ikkagi tagasi. Mul polnud üldse mitte midagi. Absoluutselt mitte nii nagu Fuldas.. Okei siin siis pakkisin riided väga suvalt kappi ära ja ülejäänud asjad jäid lihtsalt põrandale. Tuba nägi ikka VÄGA hull välja. Siis pool5ks läksime MBga kooli. Mul hakkas 5'st laichtathletik ja tal pool5 gümnastika. Et pool tundi siis vaatasin nende trenni ja siis läksin oma omasse. Midagi erilist ei teinud. Jooksuharjutused tegin enamus kaasa. see oli midagi uut. Natuke veider oli siiski aga noo. valus väga pole olnud niiet saab hakkama. Siis hakkasid teised teatejooksu tegema ja ma vaatasin niisama. Lõpuks sain ma jälle oma kilose palli ja hakkasin seina taguma. Kui fun. 7st läksime siis koju tagasi. Teepeal nägime Chris'i (mitte see, kes mu klassis käib), kes ütles, et me saame bahnhofis hoopis kolmveerand8 kokku, mitte pool9. Mis tähendas, et meil oli valmispanemiseks aega pool tundi. Khm.. natuke vähe, aga jõudsime. Et siis muidu läksime Hannoveri jõululaadale(see kõlab nii eem.. maalikult? ei, matsilikult või nii. Weihnachtsmarkt igatahes noh) ja peale seda sööma. Aga kuna kokku oli meid 11 inimest, siis oli söögikoha leidmisega raskusi. Lõpuks otsustasime siis, et lähme Pizza Hut'i. No davai. Ma tellisin siis cheese lover's i pizza. pääris hea oli peaks mainima, aga siis kuskil poole söömise pealt hakkas mul veits halb. No ma mötlesin, et on jälle sama asi ehk siis koduigatsus või mida iganes eks. Aga siis mingi aja pärast ütles Karina, et ta tunneb end väga imelikult, et väriseb, kuigi külm ei ole ja pea on imelik ja pilt jookseb. Täpselt nagu mul. Ma siis ütlesin, et mul ka nii. Siis üks tsikk ütles veel, et tal ka nii. Tõusime püsti ja jalutasime, aga paremaks ei läinud. Lasime aknad ka lahti teha, et värsket õhku saaks. Siis läks aga nii külmaks ja me hakkasime veel rohkem värisema. Nagu tegelt ma nüüd ma oleks äärepealt värisemise pärast toolilt maha kukkunud:D. Aga Karina kutsus siis ema hannoveri järgi meile. Kui koju jõudsin, siis oli juba päris normaalne olla. Viskasin asjad voodilt põrandale ja läksin magama lihtsalt.

Täna polnud enam midagi viga. Kõik on ok. Hommikusöök oli juba mingi 9 ajal. Siin nad ärkavad alati nii vara üles. Läksin siis alla ja hakkasime ootama, et minna hostisa tagasi tuleb. (ta köis brötcheneid toomas). Hostema ütles siis, et kui tavalisel inimesel läheb aega nii umbes 15 min, siis temal alati 45min või rohkem, sest ta teab ju põhimõtteliselt kõiki (ausalt. ta teab tõesti vähemalt siit linnast käiki ja siis väga paljusi väljaspoolt ka) ja alati näeb kedagi ja hakkab jälle jutustama ja nii see aeg läheb. Et see on iga nädalavahetus nii :D. Tore. Lõpuks jõudis tagasi ja söime jaa siis tulin ma üles ja hakkasin vaikselt asju korda panema. Raske oli alustada, sest ma ei teadnud, kust alustada :D. Siis tuli hostema ja ütles, et ma läheks alla vaatama, et neil üks riiul seal, et kas see sobib mulle. Okei läksin. Jah, sobis. Hostisa parajasti pakkis asju sealt ära ja ma hakkasin aitama siis. Ja siis hakkasime rääkima ja ta näitas mulle ühte pilti ja küsis, et mis ma arvan, kus see tehtud on. No ma ei teadnud ja ta ütles siis, et Hawaiil. ma mingi, öh, te iolete Hawaiil käinud? Jah nad on. ja siis ta hakkas rääkima, et kus nad köik käisid jaaa nii edasi. Pm nad olid 3 nädalat Hawaiil ja kolm ja pool nädalat Usas ja nad on üldse väga palju ringi reisinud. Ulinormal nagu. Mulle vägaa meeldivad uued hostid. nad on nii eem... toredad :D Tegelt ka väga okeid. Okei, saime riiuli tühjaks ja jutud räägitud ja siis tõime selle minu tuppa ja ma hakkasin koristama uuesti. Mingi eem. kaks tundi koristasin siin vist ja siis olin veits veel netis ja siis alla sööma. Mingit kala sõime. hull suur oli see, aga hakkama sain :D. Ja nachtisch'iks oli apelsinitükid ühe kohupiima moodi asjaga, mis ei ole üldse nagu õige kohupiim, aga nad kutsuvad seda nii. Lecker igatahes. Siis vaatasime MBga igast küpsiste retsepte, sest 5st tuleb siia mingi rahvas ja hakkab koos kokkamine. Käisime veel Rewe's(nagu eesti selver vms), mis on täpselt üle tee, asju ostmas ja nüüd olen suht poolteistund kirjutanud. Õhtul hiljem, peale seda, kui rahvas siit ära läinud on, lähme Anja juurde veel.
Ah jaa. vat reedel oli see kontsert eks. ja no Carl polnud mulle sõnumit tagasi saatnud nende esinemise kohta eks. ja ma jätsin oma debiili ka koju kui trennis olin reedel ja kui koju tagasi tulin siis nägin, oi 7 vastamata kõnet.. uuupsiii. Ma oleks väääga tahtnud minna sinna, agaa no ju ma küsin, et millal järgmine kord on.. :Daga aitab. ma jälle minema :D

ich hasse gybu

Esmaspäev oli täitsa tore koolipäev(khm khm). Läksin siis kooli ja esimese asjana nagu iga päev muidugi teadetetahvlile vaatama, et mis tunnid ära jäävad. Seal on alati kahe päeva plaanid. Ehk siis üks selle päeva oma, mis parasjagu on ja üks järgmise päeva oma. Sel hommikul oli seal siis eelmise reede ja selle esmaspäeva oma ehk vana info. Ja selle järgi ei jäänud meil ühtegi tundi ära. Läksin siis klassi juurde ja teised ütlesid, et me hakkame nüüd ajalugu kirjutama (klausur). Kaks tundi, mis tähendas, et mul olid kaks esimest tundi vabad, sest ma ei saa ju kirjutada. Mu saksa keel veel nii hea ka pole. No tore. Hommikul oli niigi raske üles saada voodist ja nüüd kaks esimest vabad. No okei siis. peale neid pidi hakkab 2xkunst. Läksime klassi juurde ja vaatame ja ootame, aga kedagi ei tule. Läksime siis teadetetahvlit uuesti vaatama ja ohoo. uus info on alles NÜÜD üles pandud. Ja mida me nägime, kunstid jäid ära ja inka ka, ehk siis viies tund ka. Aaaaaaaah... nagu mingeeeeee. ööh. ma ei tea. ma olin nii vihane nohg. ma oleks saanud 5 TUNDI kauem magada. fakfakfak no ma ei saa. Igatahes kuna meil oli veel kolm vaba tundi siis läksime koju korra. Pärast kooli tagasi. 2 tundi oli veel alles jäänud siis ja jälle koju. Söin ja tegin keine ahnung mida ja viiest trenni. Siis jooksin isegi väljas teistega koos normaalselt soojendust. Normaalne. Jalg paraneb :). 7st jälle koju ja siis jälle süüa ja siis rääkisin terve õhtu igast rahvustest inimestega.

Täna oli koolis ses suhtes igav, et ükski tund ei jäänud ära:O. Keemias tegime veini. või noh. ma ei teinud, sest ma unusatsin asjad kaasa võtta, aga teised tegid. Vot nii lahe mu keemia õps ongi. Õpetab kuidas veini teha:D. Muud põnevat eriti polnud. A Molly hakkas mingi aeg pillima, sest tal on oma kutiga probleemid. No ma ei imesta. Tegelt ma ei saa üldse aru kuidas Steven (ta kutt) teda välja kannatada suudab. Ma olen neid koos näinud ja Molly solvub ABSOLUUTSELT iga väiksemagi asja peale. Mulle käiks see küll väga närvidele igatahes. Aga noo. las nad olla. Peale kooli sõin kodus natuke ja kolme ajal lasin Hannoveri, šoppama. Käisin siis selles uues Ernst August Galerie's. Ma pole sinna varem jõudnudki :D. Suht normaalne koht on. Enamuse ajast olingi seal. Sain paar asja, aga teksasid on ikka veel vaja. neid pole leidnud. Kolmveerand7s rongiga tulin koju tagasi, siis süime veel ja panime jõulukaunistusi üles. Naljakas on nii, kui väljas pole lundki ja juba jüulukaunistused üleval. No natuke on, aga see on nii vähe. Igal juhul väike jõulutunne tuli ka. Aga ainult VÄIKE. Ja nüüd on suht aeg magama minna, weil ich bin soooo müde, et jääks kohe magama.

A ja rääkisin täna MB'ga ja ta ütles, et ta hostisa helistab mulle siia koju ja arvatavasti laupäeval kolin nende juurde siis. Aga õhtusöögi ajal ütles siinne host, et ta rääkis Ruff'idega(mu uus hostpere) täna ja tale kohe üldse laupäev ei sobi niiet mulle tullakse reedel kell kolm siia järgi ja siis on aeg minna. Mul on nüüd vaja veel Hostidele kingitus leida. Andke ideid PALUN!palunpalunpalunpalun :)

Who's the stupidest?

Neljapäeval helistasin siis tugiisikule. Ta oli ikka väga röömus, kui kuulis, et ma olen omale pere leidnud, sest Yfu'l on peredepuudus praegu ja paljud tahavad vahetada. Igatahes ta leppis Ruff'idega (MB pere) esmaspäeva õhtuks kohtumise kokku ja peale seda on nad vaja ainult yfu registrisse saada ja mul on minek. Muidu veel ma ei tea kas ma olen seda siia kirjutanud juba, aga no kui olen, siis topelt ei kärise. Et siis üks hiina tsikk tahab veel siin peret vahetada. Mitte Ziyu, vaid see teine. Ja mul on selline tunne, et ta on minu peale pahane, et ma tema klassist omale pere leidsin. No ta otsis juba enne mind omale ja pole siiani leidnud ja ma buumgängbäng kaks päeva koolis ja pere olemas eks. Ziyu ütles ka mulle, et ta arvas, et ma leian ikka oma klassist omale pere, mitte nende klassist. No sorri, kui te nii n00bid olete ja ei levita seda, et uut pere vaja on. Igatahes jah. okei. Muidu neljapäeval peale deutschi midagi ei toimunudki.

Reedel kooli. 2 esimest olid spordid ja ma isegi jooksin kaasa :O. Longates muidugi. Tähendab, me pidime soojenduseks jooksma mingeid mõtetuid ringe ja õps ütles, et ja jookske eks ja läks ise korra minema. ja mida me tegime? jooksime? EII. kõndisime. alguses ma ei saanud pihta, et mis värk on. MIks kõik ringiratast kõnnivad, sest ma pole õpsi kuulanud enne seda, me rääkisime omavahel juttu. Ja siis küsisin, et no mis toimub jaa vastuseks sain, et meil hetkel soojendusjooks. Tore. Mängisime veel võrku jaa tegime schwinger an der ringen'it ehk siis kiikusime nende rõngastega. või noh. vat hoiad kahe käega kahest väiksest rõngast kinni ja ripud ja teed igast trikke. Vot pidime nendega kiikuma ja õhus pöörama ja siis maanduma nii, et hüpame mingile matile. Ma olin alguses nii, et nalja teete või. mismoodi ma peaks maanduma, kui mul üks jalg väärakas on? Igatahes alguses tegin nii, et lasin lihtsal hoo maha ja ei ole hüpanud. Õps hakkas kohe rääkima, et vaata, sa pead hoogu võtma ja siis hüppama ja maanduma. Ma ütlesin, et ei saa eks ja ta ajas ikka oma soga edasi. No teisel korral proovisin maanduda siis. Ühel jalal muidugi. No enam vähem sain hakkama niiet ülejäänud kordadel maandusingi ühel jalal lihtsalt. Õps ütles, et mul tuleb vägaa hästi asi välja ikka ja blablabla. Ilgelt vinge on see muidu. Mõnusa hoo võib sisse saada seal :D. No peale sporte olid kõik tavalised tunnid vist. A ei. Geoga ajal hakkas lund sadama. Selle aasta esimene lumi. Kõik läksid ikka niiiii ekstaasi sellest, et küsisid õpsilt, et kas saaks tunni varem ära löpetada lume pärast. Nagu ma hiljem kuulsin, siis terve kool oli väga ekstaasis olnud lume pärast. Agaa noo. seda lõbu oli ainult paariks minutiks. Peale kooli läksin koju, sõin natuke ja olin niisama ja viieks siis trenni. Tegin veits soojendusjooksu (lõpuks ometi ma saan joosta. küll mitte täiesti normaalselt, sest põiapeale ei kannata olla ja hüpata, ega tõugata eriti ei saa, mis tähendab, et jooksen suht täistallal, aga siiski. parem kui mitte midagi), rääkisin Anjaga ja sain kuskil 15min jõusaalis olla ja siis hakkas taeboo. See on selline eem.. pool võitluskunsti moodi asi või noh. ma ei oska seletada. Suht raske isegi, sest rämedalt peab jõudu kasutama ja keha kontrollima. Aga ei, mulle meeldis. väga. Seda võiks eestiski teha:D. Aga okei. 1 tund oli seda taebood ja siis oli kell 7 ja aeg koju minna. Natuke sõin, tegin kiire duši ja pool8 rongiga Burgdorfi, Niclase juurde. Kui ma sinna jõudsin, siis olid peaaegu kõik juba seal, ehk siis Robert, Matthäus, Michi, Nadine, Lucie, Georg, Stephan, Christoph ja Tobi. Ainult Angelika tuli veel peale mind. A ja kui ma sinna sõitsin (alati käin ratta ja rongiga), siis ka rämedalt sadas lund. Niiet kui ma lõpuks kohale jõudsin, olin üleni lumine. Okei, tsikid kokkasid spagette. Sõime seal ja siis tuli kuttidel idee minna õue lumesõda tegema. Topless. Geeniusekari. Tegid ära ka. Kerge lumesõda ei tee kunagi paha. Stephani väiksed vennad liitusid ka meiega. Ei toretore. Siis mängisime lauajalkat ja kuulasime muusikat ja olime niisama lahedad. Suht boring oli ja vaikselt hakkas rahvast minema tilkuma. Ma isegi ei pannud tähele, millal väiksed tsikid (Nadine ja Lucie), Robert, Georg, Tobi ja Christoph minema läksid. Ma pakun, et mingi 11 ajal käis kellegil auto järgi ja siis läksid juba enamus. Igatahes pool12 läksid Matthäus ja Geili ja nende aemele tulid Jonase (Niclase bro) sõbrad. Alguses kaks-Tobi ja Erik. Erikuga olin ma juba varem tuttav. Pärast tulid veel Peter ja veel mingid kutid, kelle nime ma ei mäleta. Nagu põhimõtteliselt nad olid väga pullid:D Kui nad teada said, et ma olen Eestist ja ei räägi saksa keelt nii hästi, siis hakkasid kõik rääkima muga. ja korraga. see oli hull :D. Nagu Tobi küsis, et kust ma tulen, siis ma ütlesin, et Eestist ja ta kobis kohe arvutisse ja netti uurima, et kus see eesti asub. Leidis google earthist üles siis ja noh Eesti pilt oli ees eks. ja siis tuli talt järgmine küsimus: Kus saksamaa on nüüd? nagu HAAAAHAAAAAA. kui loll saab olla:D:D:D Väga:D Sest see polnud veel kõige lollim:D Ta küsis mu nime ka ja ma ütlesin, et Birgit ja ta hakkas siis tantsima ja lauma seal '' Ingriid, Innggriiidd''. kuulis valesti noh. Okei siis üks teine kutt, kelle nime ma absoluutselt ei tea no, mängis niisama lahedat ja ajas sellist juttu: Kutt:''You know that all the guys are very stupid here.''
Ma:'' Haahaaa, well... jaa:D:D''
Kutt:''But wh is the stupidest?''
Ma:'' I don't know:D:D''
Kutt:''II AM!!''
ja ise oli nii õnnelik selle üle:D:D. tubli laps, good for him. Ja siis nad avastasid, et mul on häästi suured käed. Nali, nali, nali. Okei siis veerand1 ütlesin Michile, et me peaks vist liikuma. Ta saadab alati bahnhof'i mind ja siis läheb sealt ise edasi koju. Davai, ma vaatasin, et kutid olid millegagi ametis ja ei hakanud segama neid siis ja ütlesin niisama uksevahelt veel ciao ja läksin alla jopet selga panema. Siis kuulen, et keegi ülevalt hüüab ''wo ist Birgit??'' Michi hüüab siis vastu ''eem... sie ist weg''. See kutt tuli ikkagi alla mu ette, surus mul kätt, naeratas ja läks üles tagasi. Mitte midagi ei öelnud, ainult naeratas:D:D:D ja siis natukese aja pärast tuli Tobi alla ja ütles ciao ja isegi kallistas Michit ja ütles, et hakkab teda igatsema:D:D (et te teaks siis kõik see siin on naljaga mõeldud:D:D). Okei hakkasime siis sõitma jaa, mis me märkame. maas on kiilasjää. juuhuu. seda veel vaja. Suht bahhofi juures oli see ekstralibe ja ma natuke libisesin siis, aga kukkud ei ole ja siis Michi ütles, et ''it's fun'' ja üritas ässata ja keeras külje ette ja pani rämeedalt matsu:D nii libe oli lihtsalt:D:D no jaa. tõesti it's fun:D Koju jõudin tavapäraslt kolmveerand1.

Laupäeval läksin 12 Hostema ja Sophiega Burgdorfi. ''šoppasime'' seal siis. ma olema midagi saanud ei ole, aga Sophie küll. Siis mingi 3 ajal koju tagasi ja keine ahnung, mis ma siis tegin. See õhtu/öö tegid kaksikud siin sleepover'i või movie night'i, nimeta, kuidas tahad ja kutsusid kolm tsikki siia - Johanna, Leonie ja Lotta. Nad tulid pool7 ajal. Jap.. ma kavatsesin siis võtta 19.51 rongi, et Burgdorfi minna, Matze poole filme vaaama, aga kuna ma ei tea, kus ta elab, siis pidi Michi mulle bahnhofi vastu tulema ja oleks koos läinud. Okei 19.40 hakkasin siis rahulikult jopet selga panema, sest Otze bahnhofini on mul kodust rattaga 3minti. Kui ma lõpuks siis garaažist ratta võtsin, mõtelesin, et vaataks kella korra. ja mis kell oli? 19.50! vhaaak. Väntasin siis vääg hullult, missiis, et jälle kiilasjää oli. Jõudsin suht 1min'iga bahnhofi, aga siiski liiga hilja. I missed my train. Helistasin siis Michile, et kuule pask värk, jäin rongist maha. Okei ta ütles, et tuleb vastu mulle, et lähen ilma rongita Burgdorfi. Nii tegingi ja kuskil 30 min pärast olima Matze juures. Nagu siin on iga reede ja laupäeva õhtuti mul hullud jalgrattamatkad, sest mu ratas on niii pann, et vändata on väga raske. Aga no ma ei kurda, sest see ka omamoodi trenn ju :D Okei, Matze juures vaatasime kõige uuemat Bond'i ja Stomp the yard'i ja siis poole1se rongiga koju jälle. bahnhofis nägin veel aredit ja Carli(need metallistid, kelle bänd on), aga ma unustasin ikkagi küsida, et mis kell neil see kontsert või gig või misiganes täpsemalt hakkab (neil on 28.11 jugendhausis väike gig). Ja koju jõudsin sama kell, nagu alati.

Täna siis hommikupoole midagi eriti ei teinud. Kaksikud tegid ''moešõud'' ehk siis proovisid erinevaid kleite selga, sest neil on 5.12 mingi ball ja neil on kleiti vaja siis. Tegime pilte ka, aga ma olen liiga laisk töesti, et neid praegu arvutisse panna. Siis vaatasim rush hour3 saksa keeles muidugi ja no sorri, aga ma sain tegelt ka kõigest aru. enam vähem köigest. Siis sõime veel ja siis tegin oma kätt (kunstas tegime kipsist oma käe ja nüüd on vaja see ''kaunistada'' ja homme tervele klassile esitada) oma ma ei tea mitu tundi ja natuke Johanna inka kodutööd ja veel oma kätt ja Kooliasja panin veits korda ja tuba koristasin ja söin ja pesin ja nüüd ma suht kirjutangi seda siin juba üle tunni aja. aeg oleks minna magama. või siis simpsoneid vaatama..

Love me when i'm gone

oeki. nüüd mul on umbes 30 min aega et kirjutada. ma loodan et jõuan. Kell on kolmveerand neli ja mule läheb pool viis buss deutschkursi. võimalik, et viimast korda bussiga sinna.. ooh. imelik.

Teisipäeval koolis oli vist kõige eredam saksa tund, sest sealne õpetaja räägib VÄGA lapsikult. Tal on natuke probeelme just s-tähega. Noh proovige midagi s-tähega nii õelda, et hoiate keelt natuke suust välja. siis nagu šušistate s'i või midagi. Noh igatahes tal tekkis suur probleem sõnaga ''Stresssituation''. Ja kui ta tahab vaikust, siis ütleb ''šššššš'' ja no see on lihtsalt naljakas. Nii et lõpuks me lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida ja terve klass lihtsalt naeris valjult. ABSOLUUTSELT kõik olid kõhud kõveras, sest see oli niiiiiii friiking naljakas. ja siis õps ise küsis, et kas tal on selja peal midagi, sest ta kirjutas just tahvlile pidagi ja oli seljaga meie poole. No kuna ta rääkimist ei lõpetanud, siis me ei suunud naeru ka lõpetada ja siis ta sai vihaseks, et terve klass naerab ja ütles, et see segab tema keskendumist, mis omakorda segab meie oma. Ja ta mitte ainult ei šušista s'i vaid räägib ka hästi aeglaselt ja omaarust väga selgelt, et liigutab suud vääga palju kui räägib. appi see on lihtsalt NIIII naljakas. Aga okei muud koolis ei olnud ka vist. Peale tunde siis koju, kerge söök ja bussile ja Maja juurde. Okei Maja on naljakas öelda. Ta pärisnimi on Mai-Britt aga see on liiga pikk, et koguaeg kirjutada niiet ma kirjutan nüüd MB. ok? Nii Läksin siis pool5 sinna. Ema tuli tal uksele. Küsisn ka MB on kodus ja ta ütles, et ei ole aga ma võin oodata. Ookei läksime siis istusime kööki maha. Neil on parajast üks õpetaja (MB ema on koolis direktor ja nende kool tegeleb just vahetusprogrammiga) Istambulis ja noh. Rääkisime siis seal oma multi-culti kambaga kuni tulid MB ja ta isa. Rääkisime veel ja siis MB näitas mulle maja. ooh see on suur. väga suur. Ja täpselt linna keskel. tõsiselt hea elukoht on neil. Rääkisime siis veel ja vel ja veel. Ja siis oli aeg koju minna. Rongijaamas nägin Johannat. Liikusin siis temaga koju. Rohkem midagi vist ei teinudki.

Kolmpäeval koolis midagi põneval ei olnud. Ma arvan.. (deem aeg hakkab otsa saama) Okei igatahes siis õhtul käisin Deutschis, kus meil on uus Teilnehmer Tuneesiast. Ja Luan pole kunagi lund näinud, aga ta teab vähemalt, et see on märg ja Ziyu ütles, et siin lubas ka järgmine nädal lund. Okei. peale kursi koju ja muud teinud pole.

Täna läkisn teiseks tunniks kooli, siis oli kaks saksat, kus me jätkasime naermist. Sorri õps. Siis tuli inka, kus kirjutasme Klausuri. Pidime lugema teksti, sellest summary kirjutama ja veel mingeid värke kirjutama. Mitte grammatika. Ma suht panin sellega pange ma pakun. Igatahes oli mul laual kolm sõnastikku: inglise-inglise, eesti-saksa ja saksa-inglise. ja geenius nagu ma olen, kui mul mõni sõna meelde ei tulnud, siis vaatasin kuidas see on saksa keeles ja siis vaatasin kuidas see saksa sõna inglise keeles on. LIHTNE!. siis oli kool läbi ja koju. Sõin natuke ja panin tühja niisama. Nüüd pean väga jooksma et bussile jöuaks, sest täna hommikul juba arvasin, et jään bussist maha, aga läksin ikka valele bussile. pole aega rohekm seletada aga davaiks. ah jaa. Maja pere ütles JAH, niiet ma saan nende juurde. täna üritan veelkord tugiisikule helistada, eile ta ei võtnud vastu.

Uri Geller night

Aeg läheb ikka NIIIIII kiiresti. APPI! just ma kirjutasin blogi, aga vahepeal on jälle natuke juhtunud. okei tegelt nii väga ka pole aga ikkagi. aeg läheb tõesti superkiiresti siin.

Laupäeval läksin siiski Sophiega linna. Nägin Anjat, oi kui tore. Muidu Sophie pidi ühele tüdrukule sünnipäevakingi ostma eks. Ja mis ta ostis? Raamatu. Mingi ajaloolise ja üle 1000lk pika raamatu. Nad kingivad ALATI raamatu. absoluutselt alati. Igav ju. Peale seda siis koju ja mängisime singstari. Mingi aeg helistas Juliane (teine tüdruk, kes elab ka mu külas), et ta läheb ka Niclase pole ja me võiks koos minna. Okei. veerand kaheksa saime kokku ja hakkasime väntama. Mu siinne ratas on ikka VÄGA pask. Jõudsime oma 5min sõita ja jalad olid surnud. enam ei suutnud. Pidin alguses Jule ja Geiliga subwaysse minema aga kuna jalad töesti enam ei vändanud, siis otsustasin otse Niclase poole minna. Ja meil oli seal Uri Geller night. jeee URI GELLER!! :D haha. ta on mingi jömm, kes usub ufodesse ja nii. ja siis seekord üritati ufodega kontakti võtta. see on kõik nii loll lihtsalt, et me naersime niiiiiii palju ta üle noh. Nalja sai paljupalju. Mingi aeg läksin ma alla ja mängisin Matthäuse ja jule ja geiliga arschloch'i ja peale seda lauajalkat. Ah jaa. Ja Niclasel on kodus muusikatuba, kus on trummikomplekt, süntekas, loetamatult palju kitarre, palju kõlareid ja võimendid ja muu vajalik tehnika. Matthäus, kes õpib informaatikat vms, läks mingi masina peale seal küll hulluks. ütles et on koguaeg seda tahtnud, aga see liiga kallis või ma ka täpselt ei tea miks ta seda ostnud pole. Aga no okei. siis lapsed mängisid natuke seal toas. Aaa ja siis, kui Uri Geller läbi sai ja kõik alla tulid siis Christoph suutis mingi klaasist asja katki teha. Aga Niclas on nii rahuliku närviga, et ta koristas niisama ära selle ja naeris. Tubli. Ja Geili ütles, et ma ei saa temaga Heide parki minna, kui ma saksa keelt ei räägi. No selle eest räägin igal juhul. Sinna ma tahan! Matthäus ütles ka, et veab mind kuhugi aga ma ei saanud aru kuhu. Igatahes on mul siin veel 7,5 kuud aega igast asju teha. kisub väheks. ainult 7japool kuud. öeh. vastik on möelda nii isegi. Nojah. pool1se rongiga panin koju ja olin seal nagu ikka. kolmveerand või nii.

Pühapäev oli mõtetu. Ma ei teinud pm mitte midagi.

Täna läkisn siis kooli ja keda ma bussis nägin? Jared. Üks kutt nendest metallistidest. see, kes on ''arvatavasti parim kitarrist maailmas''. carli meelest. Koolis midagi väga erku vist ei toimunud. mul on ribide peale lihasvalu. on see võimalik? igatahes naermine oli ikka niiiii valus ja seda ma tegin täna ekstra palju millegipärast ja siis veel topelt ekstrapalju sellepärast, et see valu tegi ja ma oigasin seal :D Kõigil oli sellepärast topeltlõbus. praegu nagu ei koida, et midagi muud veel timunud oleks... selline tunne on nagu ma oleks midagi unustanud. AHJAAA! tean. rääkisin Maja'ga. see on see tsikk, kelle juurde ma VÕIB-OLLA saan. Pm ta vanemad on nõus, aga nad tahavad kuulda MINU käest seda, miks ma üldse peret vahetama pean. Niiet teisipäeval lähen pool5 nende poole. Nii. Peale kooli koju ja hakkasime Johannaga kokkama. Alguses Johanna tegi ''nalja'' ja ütles Paulile, et ta peab ise omale süüa tegema, sest me talle ei teinud. Paul muidugi veits solvus sellepeale, aga löpuks me muidugi andsime talle ka. Siis hakkas igav ja mängisime Johannaga singstari. Tegime ühe mikrofoni katki. Uuupsi. no tegelt see töötab ikka veel aga kest läks katki. Siis vaatasime kella ja oiii, aeg minna trenni. Läksime siis ja alguses ajasime Uli'ga(treener) jõusaali võtit taga. Lõpuks saime. Siis olin mingi kolmveerand tundi seal ja panin teiste juurde, teise halli, tagasi. ja siis Uli õtleb mulle, et ma pean tagasi jõusaali juurde minema, sest need võtmed (jõusaali oma) pole ta omad, vaid ühe naise, kes seal on. noojah. panin siis tagasi ja uuesti halli. midagi teha eriti enam ei jõudnud. viskasin kilost topispalli 10x10 korda vastu seina. lõpuks ma isegi tundsin esimest korda elus, et mul on käes lihas. mitte selles osas, kus on muskel või noh. mitte selles käe osas, mis on küünarnuki ja õla vahel, vaid selles, mis jääb küünarnuki ja käelaba vahele. see oli tõesti naljakas, sest see oli ju ainule ühel käel. Siin saab parem käsi mul ikka 10x suurema koormuse kui vasak. Noh, mis seal ikka. Aga jah, tõmme on tugevamaks muutunud küll. päris palju. Uli ütles ka, et suveks odas 35m. HAHA. loodame. peale seda koju jaa natuke süüa sain ja siis üritasin Johanna mate kodust tööd teha. see on siinuste ja nendega. ja ma ei osanud seda! aju oli täiesti tühi. kõik on nagu ära puhutud. mitte midagi ei mäleta. noh see polnud nüüd nii lihtne ka aga ikkagi. Andsin siis alla ja läksin pessu ja nüüd ma suht kirjutan.

Vaatab, mis homme siis Maja juures saab. loodetavasti saan ikka tema juurde. või ma isegi ei tea, kas loodan. ah, kõik on nii segane praegu. ei taha aju enne und nii palju ka koormata niiet i'm out.

Sain just haiglast arve. 1500 eur. palju õnne, kindlustus!

I hate this part right here

Okei, sorry leute, et eelmine blogi tõesti liiga pikaks läks. Enam nii ei juhtu. ma loodan. ma pingutan. Ok?

Aga eile siis jah. poole nelja ajal sain haiglast välja. Hostema tuli järgi mulle. A ma ei tea kas ma enne kirjutasin, aga minu linnas pole haiglat eks ja siis me sõitsime teise linna, Cellesse haiglasse. Peale seda hüppasime mu tugiisiku poolt läbi. tegelt enam ta mu tugiisik pole. Nüüd on mul uus. Mingi noor. Ei tea täpselt. Pole teda nõinud ega temaga rääkinud veel. Mingi aeg läksime siiski siis kodupoole. Avastasime, et ma pean ju uue bussikaardi ostma, sest ma ei saa muidu järgmine päev kooli sõita. Siis tekkis uus jama. Mul pole ju mõtet kuu kaarti võibolla osta, sest ma ei tea kaua ma veel siin olen. Ostsin siis nädala oma. ja Hannoverini. Enne oli mul ainult oma linna ja sealt natuke edasi. Okei peale seda läksime hostiga einkauf'ima ja siis koju lõpuks. Midagi erilist ei teinudki. Pakkisin asjad lahti ja vaatasin perega telekat ja suht kõik.

Kolmapäeval siis uuesti kooli. Kui keegi mind nägi siis oli kohe '' Oii, Birgiiit. kuidas sul läheb? on sul nüüd parem? mis haigus sul üldse oli?'' jaa nii edasi.okei isegi ma ise ei teadnud nendele küsimustele õigeid vastuseid. sest see päev oli mul uuesti paha olla ja noh.. kõik perevahetus ja värgid. nõme. niieg pm ma vastasingi alati pooleldi et jaa hästi läheb jaa ma ei tea ise ka mis oli ja nõnda. a ja sel päeval vedasind end siis 5.klassi deutschi ka. ma pole seal oma kuu aega käinud vist. lihtsalt pole viitsinud. seekord mõtlesin, et suva. mul pole midagi targemat ikka vabade tundide ajal teha. Seal oli suht igav. Ahjaa pm terve päeva smsisin kaalikaga sest vodafoneilt on peale esimest smsi ülejäänud tasuta. Aga peale kooli koju siis, tegin pisikese söögi ja vaatasin gg'd jaa oligi aeg minna deutschi. ja siis ma kõnnin bussipeale eks (buss läks 30st) ja siis vaatan kella. oi vhak. kell on 29. vaatan siis ette, näen, BUSS. vhaak. hakkasin jooksma siis ja minge kanni kui valus see oli. noh ma pole ju oma kaks kuud jooksnud. ja nüüd oli see ikka veel NIIIIIII valus lihtsalt. aga õnneks bussijuhtnägi, et ma jooksin ja kasutas ajurakke ja ikkagi peatus bussipeatuses. HUH, seekord vedas. aga jalg tappis. edasi liikusin kergelt longates. Aga kergelt. mitte tugevalt. Deutschis midagi erilist ei olnud. Ainult jälle samad küsimused, millele ma vastata ei osanud. Ma ütlesin siis, et arstid ütlesid, et se on koduigatsusest, aga ma ise seda küll ei tunne nii eks. ja siis see ''õpetaja'' küsis teistelt ka, et mida nad iatsevad. Doro igatseb Poola kultuuri, Monika igatseb oma peret, Ziyu igatseb kooli kodutöid (ma olen siin varem kirjutanud ka, et hiinakad leiavad, et kodutööd on fun ja neile meeldib see väga), Luan igatseb sõpru ja ööelu, sest Brasiilias on teisipäevast laupäevani pidu. pühap. ja esmasp. on puhkamiseks, Santeri igatseb ka sõpru ja Phongi kohta ma enam ei mäleta. Okei kaheksast uuesti kodupoole siis. Abendbrot, söök ja magama. suht läbi olin ka.

Neljapäev oli kiire päev. Koolis on mul neljapäeviti kolm tundi pluss esimene tund on vaba. niiet saab kauem magada. Haha. Mul oleks pidanud olema siis kaks deutschi ja englisch. Hommikul helisas Juliane, et inka asemel on bio. Ahjaa. siin selline asi nagu telefonikett, et koolist helistatakse kellegile mu klassist ja siis see inimene hakkab edasi helistama ja need omakorda edasi ja nii. Noh läksime siis kooli ja mida me näeme, teine tund on ka vaba ja kolmanda tunni asemel on hoopis mate. Kõik olid niiiiii vihased et anna olla. Läksid siis selle mutiga rääkima, kes tunniplaanide eest hoolitsem ja kes helistamist aliustab. See ütles siis ''ah oih. unustasin, sorry. shit happens''. See aitas tõesti väga eks. No läksime siis klassi ja mängisime arschit ja siis hakkas mate. kuna meil nüüd mates ja füsas uus õps- Herr Wille siis ta otsustas et teeme mate asemel füsa. Tegime siis mingit eksperimenti. Läksime välja ja pidime kõik aega võtma, et kaua võtab šampusekorgil aega (kui ta otse üles lasta), et tagasi maha jõuda. Noh nagu kui šampusepudelit avada, siis. Haha. ma sain tulemuseks 2.8sek. aga ma jäin natuke hiljaks. okei ja peale seda oli bio, mis oli mõttetu ja siis läksin kuttidega subwaysse sööma. Kuna mul kodus midagi süüa ei olnud ja kooli ma ka midagi kaasa ei võtnud ja kõht oli tühi, siis otsustasin nendega minna. Muidu poleks nagu eriti viitsinud. Ma läksin bussiga ja teised tulid ratastega. Stephan ja Niclas tulid ja siis ma küsisin, et kuhu Robert jäi, siis nad ütlesid, et ta jäi mate töös spikerdamisega vahele. HAHA Okei sõime seal ja niisama rääkisime. nalinali. AHJAAAAAA. kui ma bussast subway poole kõndisin, siis tegin kerge vaate lõrvale ja mida ma näen. R8! esimene asi, telefon välja ja pilti. no vhak mul kaamera jamab ju. ei hakka tööle. seekord ka ei hakanud. aboluutselt ei funganud. õnneks on mul kaks kaamerat ja tegin siis teisega, aint kvaliteet on hullem. Aga noh. peaasi, et midagi on. Peale subwayd umbes kolmaks minutiks koju ja kiiresti rongile ja Hannoveri. Käisin veits mööda poode ja siis avastasin, et olin ühe kõrvarõnga ära kaotanud. Siis oli mul uusi vaja eks. Ostsin siis mingid mõttetud aga okei. Hüppasin mäkist ka läbi ja siis juba koju tagasi, sest viiesti pidin ju deutschis olema. Kodus jõudsin siis mingi 10min olla ja siis uuesti edasi. Seekord jöudsin ikka normaalselt bussile. Okei pool deutschi oli tavaline aga siis tuli paus ja ma läkisn klassist välja ja siis tulin tagasi ja vaatan. ööää, Krystyani (ma ei oska ta nime kirjutada juuu) asjad on mu kõrvale tõstetud. ja seda sellepärast, et Kaks poola mutikest saaksid omavahel paremini rääkida. Okei ja siis ülejäänud deutschi ma midagi õppida ei saanud, sest see rääkis koguaeg ja jälle vene keeles ja ööh. üle viskas kergelt. Nojah, peale deutschi siis koju jälle ja midagi erilist teha ei jöudnud, sest jälle suht väsinud. ei tea küll miks.

Reedel pidin siis kekadesse minema. Hostema käskis. Ütles, et ma saan ju kõiki gümnastika harjutusi kaasa teha ja jooksma ei pea. Aga arvake ära, misa me terve tunni tegime? Mängisime jalkat. Mitte mingit gümnastikat. ainult jalgpall. Siis keka õps käskis mul hantlitega harjutusi teha. Ja ma rämedalt tahtsin ka seal teiste ees hantlitega võimlema hakata. Minge kanni. EI. öh. okei. igatahes siis bio tunni alguses otsustasime Stephaniga, et ma peaks ikka tervele klassile räälkima, et mul uut peret vaja on. Mõeldud, tehtud. Siis eetikas kohe üks tsikk ütles, et tal on ruumi ja ma vb saaks tema juurde, aga ta peab vanematega rääkima ainult. Et ta on oma issi väike blond üdruk, es peab ainult paluma ja saab kõik, mis tahab. See tegi mind õnnelikuks, sest ta elab täpselt Burgdorfi keskel ja sealt on igale poole ülilihtne liikuda. Okei siis peale kooli koju ja viiest trenni. Raske, RASKE trenn oli. Kõigepealt jõusaal, eks. seal ma midagi teha ei viitsinud. :D siis tegin niisama kõhuselja arjutusi ja siis mingid tavaliseld värgid ja siis Uli (treener) näitab mulle ühe kõhulihasteharjutuse. noh see tavaline, kus lamad jalad kõveras ja siis pead ülakeha tõstma eks. aint ma pidin veel kilost topispalli ka käes hoidma. Ma küsisin, et kui palju siis ja ta mingi, nii palju kui jaksad kolm korda. Noojaah. Tegelt ma tegin nii palju kui viitsisin. Oleks nagu suutnud isegi rohkem vist, aga käed andsid kergelt alla ja ei viitsinud enam:D Okei ja siis pidime veel kuuli tegema. Nagu ma olin, et hallooo, kuidas ma saan kuuli teha, kui ma ei saa ühele jalale toetuda. Ma siis tegin nii, et pm toetusingi ainult tervele jalale ja siis ta kohe hakkas rääkima, et ei näe pead ikka nii ja nii tegema. m ütlesin, et tean, tean aga ma ei saa, sest see on valus aga noh. ta ei tahtnud seda kuulata eriti vist. Aga lõpuks mul teised tahtsid ära minna ja siis sain ma ka minema. Huuh. Kodus siis jöudsin mingi pool tundi olla ja siis pidin kiiresti rongile hüppama ja Michi poole. Kuna ma ei tea, kus ta elab, siis tulid Robert, Stephan ja Niclas mulle vastu. Läksin nendega siis. Kui ma sinna jõudsin, siis Matthäus ja Lucie ja Annika ja Michi olid seal. Peale meid tulid veel Lisa, üks kutt, kelle nime ma ei tea. Chris äkki? ja Maaya või ma ei tea, mis ta nimi on. Igatahes see tsikk, kelle poole ma vb minna saan. Suht igav oli. Niisama rääkisime ja kuulasime muusikat ja rääkisime ja kuulasime muusikat ja mängisime singstari ka korra. aga Michil oli aint üks cd ja seal kõik saksa laulud, millest ma teadsin ainult ühte ja see oli TH ja sorri. No töesti, EI. Ma parem laulaks mingi supervõõrast laulu kui seda. Pool1 rongiga pidin koju minema. Matthäus, Michi, Niclas ja Robert tulid saatma mind. Mingi kolmverandist olin kodus siis. Läksin kööki ja tahsin juua. Ma ei hakanud puld põlema panema, sest ma nägin, kus pudel on. Panin, siis pudeli uuesti lauale ja siis kogemata lükkasin ühe klaasi ümber. Ma ei näinud ju seda. Panin siis tule ikkagi põlema ja nägin et see oli apelisinimahla klaas ja see kõik tilkus toolipadjale. No tore eks. Puhastasin seda seal siis veits jaa ikkagi magama.

Täna ärkasin migni 9st vist. Ise ka ei tea miks nii vara. aga jah, ja siis sõin ja nüüd olen terve aeg seda blogi kirjutanud. Täna ma peaks minema 10 min pärast Sophiega linna, aga ma ei jöua, sest ma pean enne pesust läbi käima.. Õhtul igatahes Niclase poole. davai. tsauks!

jeah..

piiikkkkkk blogiiii. ütlen kohe ette ära. kuna mul vahepeal internetti polnud, siis kirjutasin wordis ja seal on see oma 7lk pikk. niiet edu. võin ära öelda, et pole kirjutanud, sest olin higlas ja seal polnud netti. aga okei. copy pasgte siis nüüd.
Nonii. Mul on kirjutamisse ikka mõnus vahe jäänud. Aga noh. Sellel on põhjus ka eks. Vahepeal on ääretult palju juhtunud. Ja kuna mul hetkel internetti pole (haiglas ei ole kahjuks jah.. niiet keine ahnung, millal ma selle blogi üldse üles riputatud saan... nojah täna on veel 8. nov ka) siis ma ei tea ka kus eelmine kord pooleli jäin. Ma arvan et lähen edasi laupäevaga. Põhimõtteliselt nagu ei mäleta ma tõesti absoluutselt, mis ma päeval tegin. Õhtul läksin aga Niclase poole. Eem.. jaa.. midagi erilist seal nagu ei teinudki. Ei okei. Alguses mängisime veits singstari, kuni kutid ühe mikri katki tegid. Siis läkisme alla, sest üleval polnud enam midagi teha. Niclase vend oli ka parajasti oma buddy’dega nende juures. Aga nad olid õues ja tegid ma ei tea mida. Siis mingi aeg tuli Jonas (n’i vend) ja küsis kas me tahame nendega koos olla v midagi. Siis jah. Olime nendega oli tore mängisime igast mänge:D. Ühe kaardimängu mängisin ma ka kaasa. Ja noh. Nad olid kõik sellised metallistid eks. Ja siis muidugi oli mängis seal ka siis vastav muusika. Ja siis järsku tuli Killswitch. Ja no loogiline, et ma hakkasin veits kaasa laulma eks. Ja siis üks buddy küsis, et kas ma tean seda bändi. Ma mingi, noo suht eks. See oli mu lemmikbänd mingi aeg. Siis ta tegi suured silmad, ja küsis, et kas ma töesti kuulan sellist muusikat. Haha. Siis ma naersin ja ütlesin jah. Siis ta rääkis ühe teise buddyga ja siis nad ütlesid, et neil on bänd ja neil on väike gig 28.nov ja ma olen sinna kutsutud. Kui fun. Okei nad elasid mõlemad Elherhausernis (ma olen 100% kindel et ma kirjutasin selle praegu valesti, aga ma ei saa kuskilt vaadata ka kuidas õige on :D. Ja noh kuna nad elavad seal eks, siis me saime sama rongiga tagasi minna. Bahnhofini sõitis Robert ka kaasa, aga sealt edasi läks ta üksi koju. Enne veel vahetasin ühe buddyga numbreid, et ta kõllab mulle, et kontserdist täpsemalt rääkida, sest ta ei teadnud ise ka veel sellest kõike. Okei. Siis mingi kolmveerand1 või nii olin kodus. Muud ei teinud ka eriti. Suht magama.

Pühapäeval oli mul paha olla natuke. Süüa ei tahtnud, juua ka eriti mitte, aga seda ikkagi sundisin. Noh tegelt polnud mul laupäeval ka köige parem olla, aga ma mõtlesin, et see läheb niikuinii kohe üle, et vahet pole. Aga näed. Ei läinud üle. Hullemaks läks. Arvatavasti külmetasin n’i pool veits. Nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tundsin, et mul halb oli. Sellest on juba palju aega möödas. Aga siis esmaspäeval ma olin ka kodus, suht midagi ikka ei söönud, aga jõin. Niiet, midagi ma ikkagi tegin, aga olla oli ikka väga halb. Teisipäeval vist. Või oli see esmaspäev siiski? Ei mäleta. Noh mingi päev hakkas mul nii halb, et palusin Paulil kiirabi kutsuda, sest ma teadsin, et ta on ainukesena kodus, ja hostemal pole mobiili ja teda kuidagi kätte ei saa. Aga õnneks just siis tuli host koju. Ma suht lamasin voodis ja värisesin ja tundsin, et vereringe on liiga aeglane. Siis host ütles, et davai, aitab, lähme arsti juurde. No aga ma ei saanud üles tõusta ju. Ei olnud just kõige parem. Palusin siis arsti koju kutsuda. Okei. Tehtud. Arst tuli nii poole tunni pärast. Ütles, et mul pole viga midagi, kõik on korras ja mul oli lihtsalt paanikahoog. Noojah. Minu olemist see just paremaks ei teinud, sest ma ikka tundsin end halvasti. Noh ja ma tundsin, et mul on röga kurgus ja see ajas veits iiveldama ja seepärast süüa ei saanud. Noh tegelt polnud absoluutselt isu ka. See oli absoluutselt kadunud. Arst vaatas mu kurku ka ja ütles, et jaa natuke punane, on aga seal pole siiski midagi ja ei pea muretsema, aga kui ma töesti midagi tunnen, siis peaks ma spetsialisti(kurgukõrvaninaarst) juurde minema. Okei. Muud huvitavat ei toimunud. Jätkus ikka see, et kõik ütlesid mulle, et mul on ainult väike külmetus ja ma mõtlen omale asja lihtsalt liiga suureks. Pluss nüüd lisandus veel koduigatsus ka juurde, mida ma ise küll ei tundnud, aga tugiisik (appi, ma tösiselt vihkan teda. Ta teeb mu olemise veel kaks korda hullemaks) ja host ajasid peale, et jaa see on ikka koduigatsusest ja sellest et ma mötlen liiga palju oma tervisele. Hahaa okei siis mingi päev käisin ma arsti juures kurku kontrollimas eks. (mul on kõik päevad sassis ja kirjutan võibolla segamini..) ta ütles ka, et köik on korras ja ma ei pea muretsema ja andis mulle mingid antibiootikumid ja mingi ninaspray ja veel mingid tabletid. Nojah siis mul tekkis kohe probleem, et kuidas ma rohtu võtan kui ma süüa ei saa (tõsiselt ma ei saanud isegi süüa sisse pressida. See oli ka võimalik. Või noh. Piisavalt süüa, et antibiootikumi võtta. Aga eks ma proovisin siiski. Esimesel õhtul kohe ei saanud, sest isu jälle polnud. Ja noh. Siis järgmine päev leppisin hostiga kokku et lähen kooli. Ah jaa. Samal õhtul vist veel rääkisin Viigiga ja ta ütles ka, et see võib olla pinge langusest, ehk siis, et ma harjusin siinse eluga ära ja nii. Ja siis andis mulle igast harjutused, mida teha. Neid ma tegin ka ja ma ei tea kas läks paremaks või ei. Ma siiski arvan, et ei. Okei õhtul veel enne magamaminekut rääkisin hostiga ja saime selgeks, et okei. See võib tõesti olla sellest, et ma mõtlen liiga palju oma tervisele ja nii. Et siis põhimõtteliselt uinusin teadmisega, et minuga on tegelikult kõik kõige paremas korras ja järgmine päev pole enam midagi viga (HAHAHA). Üle sain. Järgmine päev ärkasin selle peale üles, et ma LIIGA hullult värisesin. Iseenesest külm ka ei olnud, aga värin oli lihtsalt taulmatu, et läksin siis alla (pluss see päev oli mul hostemal veel sünnipäev ka. Ma pakun et see oli kolmapäev... okei. Suht kindel olen, et oli kolmapäev.) ja ütlesin hostidele, et täna jääb siiski kool vist ära. Siis hostema ütles, et ma peaks siiski antibiootikumidega alustama, aga kõigepealt pean ma midagi sööma. No sel hetkel polnud mul veel ekstra isu midagi süüa, sest niigi polnud isu ja ma veel värisesin ka ja oli veel vara hommik ka. Host pani mulle siis jogurtitopsi ette ja ütles, et ma PEAN. Ma siis lõpuks punnisin nii hullult sisse kui suutsin, sest see värin ehmatas mind ikka päris ära. Okei peale seda siis läksin elutuppa ja panin diivanile pikali. (ahjaa. Eelmistel päevadel olin avastanud rubiku kuubiku ja koguaeg seda lahendanud, aga hakkama pole ikka saanud) jaa hakkasin taaskord kuubikut lahendama ja sudokusid ka. Need olidki mu põhitegevused viimastel päevadel olnud, sest mul ei olnud isegi isu kellegagi (sakslastega eks. Sest nad oleks kohe kõik pärima hakanud, et mis toimub ja mis juhtus jne) rääkida ja seega vältisin icq’d. Lõpuks mõtlesin et kaua ma seda kuubikut niisama pusin, hakkama ma niikuinii ei saa. Tõin siis arvuti ka alla ja lahendasin koos youtube’iga kuubiku ära. Jeaah. Nüüd peaaegu oskan seda peast ka teha :D. Siis samal ajal oli mul hostisa ka kodus ja küpsetas kooke ja tegi niisama selle päeva õhtuks süüa, sest oli ju oodata külalisi seoses hostema süntsiga. Jaa siis mingi aeg hakkasid teised ka koju tilkuma jne. Mul oli olemine ikka sama. Jätkuvalt halb. Ma tundsin, et mul on peas, kukas midagi nagu ja sellepärast oli mul vahel tunne, et tasakaal kaob ja minestan ka jne. Õhtul suht läks mul ikka jälle väga hulluks. Hakkasin jälle värisema ja siis ma mötlesin, et kaua ma kannatan, lähme haiglasse. Ütlesin seda hostile, siis ta läksi kohe pahaseks mu peale, et ta ei suuda seda enam kannatada jne. Ja helistas mu tugiisikule(väga hull kuidas ta mulle ikka närvidele käib :@) ja see kohe küsis, et miks ma haiglasse tahan jne. Lõpuks igatahes sain hosti nõusse, et lähme. Siis ta avastas, et ta on liiga palju sektijoonud ja ta ei saa sõita. Hostisaga oli sama lugu. Õnneks oli hostema kolleeg meil sel hetkel just külas (suht viimane külaline) ja siis palusime tal nii teha, et ta viskab meid sinna ja toob pärast host tagasi koju ja magab meil. Oli nõus. Sõitsime haiglasse, siis Võeti mult kõiksugused proovid jne ja saadeti ühesesse tuppa, sest nad ei teadnud ju, et kas mul on midagi nakkavat või ei. EKG sain ka peale. Ja siis ütlesid mulle, et kui EKG piiksuma hakkab, et siis pean õed kutsuma. Muidugi kui see esimest korda piiksus, siis ma läksin ikka nii ärevusse, et appi mis nüüd juhtus. Kutsusin õe ja ta ütles, et kõik on korras, aga mu pulss langes liiga madalale lihtsalt. Ja ütles, et see on sellest, et ma teen palju sporti ja mu süda on treenitud. Ee okei. Siis öösel piiksus see veel sada korda kuni ma lõpuks enam õdesid ei kutsunud. Et siis põhimõtteliselt oli suhteliselt magamata öö. Neljapäeval tehti veel proove ja nii, aga kõik oli ikkagi korras. Midagi viga polnud. Või noh. Nad ei leidnud midagi vähemalt. Ütlesin siis neile, et ja mul on vahel silmadega probleeme, et ei fokuseeri korralikult v midagi ja siis sain reedeks silmaarsti juurde aja. Neljapäeval rääkisin veel psühholoogiga ka. Ja ta ütles, et ta tahab minuga veel reedel ka rääkida ja siis peale seda peaks ma arvatavasti välja saama. Muud huvitavat neljapäeval polnud. Aga öösel oli magamajäämisega probleeme. Sest mu pulss langes liiga madalale. Õed ja arstid arvasid, et see on normaalne, aga sorri ma ei saa nii, et ma oma südame pärast ei muretse. Noh ühesõnaga oli nii, et mul polnud und ja mõtlesin siis, et vaatan veits telkut ja lahendan sudokusid. Ja siis hakkas EKG piiksuma. Kutsusin siis õe ja ta ütles, et kõik on korras. See on täiesti normaalne, kui sa magad. No ma ütlesin, et ma ei maganud, vaid olin täiesti üleval. Siis jäi tema ka mõttesse ja ütles, et minu vanustel tüdrukutel ja veel sporti tegevatel inimestel on see okei. Ma olin ikka totaalselt mures, sest mul oli tunne, kui ma vähegi rohkem unne vajusin, et ma minestan kohe ära ja sellepärast üritan ise vägisi või nii pulssi kõrgemal hoida. Lõpuks ma mõtlesin küll, et ah suva. Kui midagi juhtub, siis on arstid ja õed kõik siin ja vahet pole. Ma ei viitsinud muretseda enam. Lõpuks jäin siis siiski magama. Ilma et oleks monitori tähele pannud. Mingi aeg öösel tuli õde mu vererõhku mõõtma. Põhimõtteliselt ärkasin ma nii umbes 5sekundiks. Ma pakun, et sel hetkel oli ka mu pulss lihtsalt liiga madal, et päriselt ärgata. Ma ärkasin selle peale, et õde tõstis mul kätt ja pani mõõtmisvärgi peale. Ja siis panin silmad uuesti kinni ja juba magasingi. Hommikul oli äratus ei tea mis kell. Igatahes siis ma olin ka veel mingil määral unes, sest mul absoluutselt ei löö ette, kellega ma rääkisin. Et kas see oli õde või arst või milline neist. Ma ainult tean, et ma rääkisin kellegagi.. Rääkisin igatahes sellest, et jaa ma pean siiski sööma, muidu ma destroy’in (eesti keelne sõna ei tule meelde noh. Absoluutselt) oma body täielikult ära. Noo mis ma teha saan, kui mul töesti mitte midagi isu ei ole. Kõht on tühi aga isu ei ole. Ja seega sõin hommikusöögiks ühe mandariini. Imelik oli olla. Tundsin oma südant ka imelikult, sest ma koguaeg mõtlesin sellele. Tegelikult oli kõik aga korras. Küsisin õelt, et kuidas mu pulss öösel oli, siis ta ütles et jaa natuke madal, aga see on normaalne, sest ma teen palju sporti. Nojah. Siis tuli see psühholoog uuesti ja rääkisin temaga tükk aega ja vahepeal pidi ta korra ära minema ja siis tuli mu tugiisik just ja ma pidin temaga rääkima. No ma ei suuda. Ma tahan teda ära vahetada. Ma TÕESTI vihkan teda. Ta tahab mind lihtsalt koju saata. Lollakas appi kõik kõige halvemad sõnad on tema kohta öelda tõesti. Aah,. Ma ei saa. Mingi aeg tuli õnneks psühholoog tagasi ja ajas ära ta. Siis oli mul palju parem olla. (wooow. Mu blogi on superpikk ikka. Ja ma pole lõpu juureski..) Rääkisin veel temaga kuni tuli õde ja ütles, et me peale silmaarsti juurde minema. Käisime siis seal. Silmadega on kõik korras, mu nägemine on üle 100% ja kõik on tiptop. Nojah. Siis haiglasse tagasi ja EKGsse. Selle tulemusi ma isegi ausalt öeldes ei tea. Pole rääkinud arstidega. A ja ma sõin praadi sel päeval :O. Nagu suuur väääooo. Tõsiselt. See oli mu esimene suht korralik söök üle nädala peaaegu. Olin uhke selle üle aga hea polnud ikka olla. Mul pole üldse hea olla aga ma ei taha enam millegi üle kurta ka sest nad niikuinii ei leia seda, miks see kõik toimub. Mu pea on ka ikka veel imelik aga noh. Mis seal ikka. A ja selle ajani olin ma olnud väikeste laste osakonnas. Ehk siis kuni 6aastaste osakonnas ja ma algsete plaanide kohaselt pidin reedel välja saama, aga siiski otsustasid nad mind kuni esmaspäevani siin hoida. Okei igatahes saatsid nad mu nüüd omavanuste osakonda suht ja mitte enam üksikusse tuppa, vaid olen kahe tüdrukuga siin. Ühel oli just põlveop. Tegeleb sellise asjaga, mille nimi mul absoluutselt meeles ei seisa, aga põhimõtteliselt seisneb see selles, et nad teevad gümnastikat hobuse seljas. Ja ta kukkus. Ja tal oli ikka päris tõsine op vist. Teisel tsikil oli pimesooleop. Ma alguses vaatasin, et okei. Omavanustega olengi. Aga nagu põlevaopiga tsikk on 14 ja teine on 15 ehk siiski nooremad minust. Siin suht eem. Ma ei tea ka mida ma tegin. Suht varsti tuli hostema koos Johannaga ja tõid mulle arvuti. Jeah. Nüüd pole nii igav. Ja rubiku kuubiku tõid ka ja sudokusid ka. Jeeaahh. Siis läksin nendega alla kakaod jooma ja nii. Ja siis nad pidid ära minema. Eem.. siis oli vist söök? Või käisin enne duši all? Eii. Jah just. Enne oli süük ja siis rääkisin Triinuga (eesti õde, eks) ja siis tuli haiglaõde siia ja ütles, et ma nagu ei tohiks mbiiliga rääkida siin.. Siis ma mõtlesin et okei, lähen õue rääkima. Kellegile ma ei öelnud kuhu ma lähen niiet lõpuks tuli haiglaõde minu juurde ja ütles, et otsis mind igalt poolt ja ma ei tohi nii ära minna ja ta oli mures et minuga juhtus midagi jne. Ajas mind sisse tagasi ja näitas mulle, kus ma helistada saan ehk siis siin koridori lõpus on üks tool, kus võib istuda ja siis helistada. No vahet pole. Ma sain jutud räägitud ja siis läksid pessu jaa suht muud ei teinudki. Vaatasin arvutist filme ja lahendasin rubiku kuubikut jne. Samal ajal oli põlveopi tüdrukul nii paha olla kõigist ravimitest ja narkoosist ja nii ja ta suht oksendas iga natukese aja tagant mõnusat rohelist vedelikku. Tal olid vanemad ka samal ajal siin ja ta isa tegi sellest koguaeg pilte :D. See oli kergelt koomiline. Okei muud huvitavat polnud. Und mul eriti ei tulnud ja siis oli igav. Hommikul oli natsa peale pool8 äratus. Miks nii vara :’( hommikul oli mul toredalt külm olla ja mul on tunne, et ma olen jälle külmetanud vöi midagi, kui ma silmaarsti juures käisin. Sinna pidin minema taksoga ja siis ühtlasi läbi õue eks. Nojah. Hommikusöögiks sain ühe brötcheni. Ja ma söin selle ära. Nagu jeaa. Ma suudan vähemalt midagigi süüa nüüd jälle. Tänase öö EKG kohta pole ka veel midagi kuulnud. Keegi siin ei oska ju inglise keelt ja seda on saksa keeles suheteliselt raske veel küsida. Ja nüüd suht olen ma ei eta kaks tundi äkki seda blogi siin kirjutanud. Jube mis karjumine siin käib. Väikseid lapsi piinatakse ikka tösiselt. Nüüd ma panveel sööma. See söök ei näe väga söödav just välja :S. Kõht pole nii tühi ka.. Okei. Aga ma teen lõpu siin. (wordis on see blogi 3,5 lehte pikk :O)


Järgmine blog siis. Pooleli jäin eilse hommiku juures. Suht peale kirjutamise lõpetamist tulid mulle külalised. Jeaaaa. See oli good. Okei tegelt ei olnud ka kohe peale kirjutamise lõpetamist. Enne seda oli veel niisama nolife and so. A ja üks tsikk mu palatist sai välja. See, kellel pimesooleoperatsioon oli. Ja mul pole õrna aimu ka mis kell teised tulid tegelt. Aga noh. Okei. Igatahes kõigepealt tulid siis Juliane, Stephan, Robert, Matthäus ja Michi. Tõid mulle kommi ja šokolaadi ja lilli ja lugemist ja nii. Haha. Robert tahtis kogu lillede au omale võtta ja ütles, et see oli tema mõte ja need on ainult temalt :D. Okei kuna neid oli siiski suht palju ja mu tuba pole kõige suurem ja ma ei tahtnud eriti oma naabrikest segada ka siis mõtlesime, et lähme alla kuhugi istuma. Seal on toole küllaga. Hakkasime siis välja minema ja tuleb õde mu juurde ja ütles, et ma ei tohi alla minna. Ja siis saime ühte tühja palatisse. Oli tore jeje. Koguaeg käis keegi küsimas, et kus Birgit on. See oli ka veits koomiline. Igatahes nalja sai ja oli tore. Kui ma vahepeal oma toas korra käisin, siis mu naabril olid ka sõbrad siin. Niiet see oli ülihea, et me teise tuppa saime. Siin oleks superkitsaks läinud. Natukese aja pärast tuli veel mu tugiisiku tütar (oli eelmine aasta uruguais) koos nende austraalia vahetusõpilasega mulle külla. Siis oli inimesi veel rohkem. Ja siis läks natuke mööda ja tuli mu hostema kaksikutega. Ööh. Siis oli palju inimesi ja see palat kus me olime hakkas ka väikseks jääma. Ah jaa. Vahepeal käisid Michi ja Robert kuskil putkas või poes või ma ei tea kus omale juua toomas. Ja siis nad tõid mulle ka ühe koka. Ma ütlesin Robertile, et ta võib selle ise ära juua, sest ma ei soovi. Noh ta ei võtnud eks. Ja siis lõpuks kui lapsed pidi ära minema ja ma Robertile selle koka ikkagi tasku pistsin, siis Matthäus ütles, et ma pean selle koka, mis Robert mulle tema käest laenatud raha eest ostis vastu võtma :D. See oli ka kerge huumor. Okei siis jäid alles veel tugiisiku tütar koos austraallasega ja hostpere. Nii. Siis hakkasime rääkima jälle sellest, et miks ma üldse siin olen ja mis edasi saab jne. Vhak. Ma vihkan neid jutte juba. A ja see austraallane. Tal oli ka pimesooleop siin vahetusaastal. Mingi kuu tagasi. Niiet peaaegu nagu Kris juba. Haha. Okei eem.. jah siis mingi aeg pidi see tütar ja austraallane ära minema ja siis tulime me hostperega mu tuppa, sest nüüd oli ruumi, sest neid oli väha. Ah jaa. Vahepeal kui oli palju rahvast, siis õde tuli ütlema, et tegelt tohib ainult kolm inimest korraga olla. Noojah. Vahet pole. Siis läksid nad ka ära ja ma ei tea mis ma tegema hakkasin. Olin arvatavasti arvutis. Mu naabril olid veel sõbrad ja pere ja nii siin. Ah ja. Mu naabri nimi on Pia niiet seda on lihtsam kirjutada kui naaber koguaeg. Siis mingi aeg läksid Pial ka kõik lapsed ära ja siis ah enne seda oli veel söök ka. Ja siis kui köik olid läinud, hakkas siin suheliselt igav ikka. Mu hostema tõi mulle enne kaardid ka ja siis pakkusin välja, et äkki ta viitsib kaarte mängida. Je oli nõus. A ja enne seda ma olin temaga koguaeg saksa keeles rääkinud, sest ma arvasin, et ta ei oska inglise keelt, aga ta oskab inglise keelt väga normaalselt niiet see oli kerge feil. Noojah. Elab üle. Kaardimängust midagi välja ei tulnud, sest ta ühtegi mängu ei tea ja ingise keeels on halb seletada. Ega see eesti keeles lihtsam poleks muidugi aga noh. Ma ei viitsinud ka eriti tegelt. Okei siis me suht niisama igavlesime siin. Ja vaatasime saksamaa talendijahti. Nagu appi mis inimesed sinna ikka lähevad. Okei mõni on tõesti okei aga enamus on ikka tõsiselt ajupuudega. Ajas naerma. Okei. Siis mingi aeg tuli õde siia, pani EKG peale ja käskis magama minna. Böööö

Hommikul oli jälle külm. Keelgi nagu otseselt ei äratanud, vaid nad lihtsalt tõid hommikusöögi siia ja siis natukese aja pärast tulid tagasi ja küsisid, et kas me ei tahagi süüa. Nagu ööm.. ma magasin. Siis ei ole söömine just kõige lihtsam eks. Siin on enamus õed ikka niii lollid. Ise ka ei usu. Aga okei. Las nad olla siis. See pole minu teha. Siis käis arst mind vaatamas ja ütles, et südamega on kõik korras ja öösel oli ka ja nii. Et ma pean jah ise välja mõtlema, et kas ma tahan siin olla või koju, Eestisse minna. Jälle sama jutt. Homseni olen siin ja siis vaatab, kas ma lähen tagasi oma hostperre või pean pere vahetama. Noh ma ütlesid eem.. sõpradele? Naljakas on n ii öelda aga oks. Igatahes ütlesin neile ka et vb pean pere vahetama ja siis kohe esimese asjana ütles michi et ta vanematel on üks tuba vaba :D. Haa. Armas. Kui ma pean töesti pere vahetama, siis ma tahan kindlalt vähemalt Burgdorfi jääda. Ma loodan, et siis leitakse ikka samas linnas mulle uus pere. Või kui yfu ei leia, siis ma otsin ise. Vot nii. Okei. Muud huvitavat pole. Me koguaeg naerame siin õdede lolluse üle aga siiski on kohutavalt igav. Ütlesin eile veel tugiisiku tütrele ja sellele vahetusõpilasele, et nad võivad mulle külla tulla. See tütar ei meeldi mulle ka eriti, sest ta on ikkagi täpselt sama mis ta ema. Okei mitte täpselt sama. Veits siiski parem. Aga see vahetusõpilane oli väga nill. Tundus tore. Okei. Aga i’m out now. Vaatan arvatavasti telekat või räägin juttu või lahendan rubiku kuubikut. Hetkel läheb lahendamiseks vaja nii umbes 6 min. Ja suht ilma abita. Jeah :D. Arenen.


Okei. Pühapäeval midagi rohkem huvitavat ei toimunud vist.. kuigi see oli eile siis ma ei siiski ei mäleta üldse mis ma tegin. Aa ja ja ja. See austraalia vahetusõpilane (Sarah) käis siin. Oli suht päris kaua vist. Enne seda käisid hostid. Hostema ja –isa. Sarah’ga sai palju nalja. Tõsiselt tore tidrik on. Peale seda oli igaõhtule nolife i think.. absoluutselt ei koida. Järelikult midagi huvitava ei toimunud. Aaaa jaa. Papsile helistasin. Isadepäev ikkagi. Ja siis vat siin on mobiilid keelatud, aga noh.. ma ei saanud ju muud moodi temaga kontakti. Ja siis tuli õde sisse ja ma pidin telefoni ära panema ja ei saanud enam rääkida. Sain natuke õiendada, et need on keelatud jne jne jne. Jah ja siis ülejäänud õhtu vaatasime telekat ja aa meile tuli uus tüdruk siia. Nimi on Verena või midagi sellist. Täpselt ei tea. Tal ka südameprobleemid. Et trennis juba väikse koormuse juures hakkas süda vääga kiirelt lööma. Niiet eile öösel sain mina EKGst lahti (jeeeeaaaaa) ja selle sai tema, aga ma sain näpu otsa ikka selle pulsi värgenduse. Poole öö pealt panin tähele, et see oli ära tulnud ja siis panin silmad poolkinni selle tagasi ja siis kogemata kukutasin laua pealt paar asja maha. Upsii. Üles ei ole viitsinud korjata. Polnud minu omad.. nojah.. hommikul oli äratus siis vara, sest üks õde siin õpib veel (tegelt on rohkem neid, kes veel õpivad vist.. aga see õde on kõikidest kõige normaalsem igatahes) ja tal tuli õpetaja vaatama, et kuidas tal läheb ja mismoodi ta siin tegutseb. Okei. Hommikul oli mul jälle halb olla. Või noh. Polnud kõige parem. Hommikusöögi suutsin küll alla ajada aga noh. Olemist see ei muutnud. Siis mingi aeg tuli psühholoog ja läksin temaga rääkima. No põhimõtteliselt sain oma ‘’probleemile’’ jälile või nii. Seda ma siia kirjutama ei pea eks. Veel vähemalt mitte. Okei siis natuke hiljem tuli õde mu juurde, et noh lähme teeme kerge vereproovi. Ma ei saanud aru miks ja siis nad ütlesid, et jaa me teeme veel viimased vereproovid, et siis laseme su siit ikka tervena välja ja nii. Ja et täna öösel oled veel siin, ja homme saad välja. Noojah. Ma olin just enne seda oma asjad kokku pakkinud ja kõik nii teinud. Okei. Peale seda hakkasin oma palatisse tagasi minema ja siis vaatan, oo, hostema siin. Läksime siis alla kohvikusse kakaod jooma ja rääkima. Okei. Ja ma sain ka lõpuks teada, et miks ma üldse alguses värisesin ja siia, haiglasse üldse tulin. Et noh põhimõtteliselt see kõik oli minu jaoks liiga palju. Ja see värisemine oli põhimõtteliselt minu breakdown ehk lihtsalt mu närvid või midagi ei pidanud pingele vastu enam. Kõik muretsemine mu tervise pärast ja probleemid tugiisikuga ja perega eestis natuke ja mingil määral koduigatsus kuskil mu sees jne. Et mu hostema oli oma tuttavatega rääkinud ja need olid öelnud, et neil ja nende tuttavatel ja kolleegidel on ka nii olnud. Ja see ei ole mingi haigus või midagi, vaid lihtsalt breakdown. Jaa, et käiku läheb jah perevahetus, sest muu hostema ei suuda kannatada seda, et ta peab koguaeg minu pärast kartma jne. Et tal ei ole minu vastu midagi, aga kuna ta sain mu südameopist ja kõrgest vererõhust alles siis teada, kui ma juba nende juures olin, siis jah.. ja ma saan totaalselt neist aru ja mul on neist nii kahju, sest nad on tõesti toredad inimesed kõik ja see on tõesti väga normal pere(kui ma ikka teiste hostperedest kuulen, siis ma mõtlen, et minu hostpere on ikka kõige normaalsem üldse) ja ma pakun et ma mingil määral jään neid igatsema ja nii. Oeki. Peale hostema tuli mu juurde mu tugiisik. Alguses kui ma nägin, et ta tuleb, siis läksin ma suht närvi, sest no viimased korrad kui ma temaga rääkinud olen, siis olen tundnud nagu ma tõesti tahan koju ja ainult sellepärast, et temast eemale saada. Seekord oli ta aga väga nice. Ja ta isegi ei hakanud minuga õiendama minu saksa keele pärast ja ei tekitanud minus tunnet, et ma tahan koju. Seekord ta oli toetav või nii. Nõnda, et nüüd ei olegi mul ta vastu nii väga midagi. Kui ta normaalne on, siis on kõik hea ja siis on ta ka tugiisikuna normaalne. Et siis nüüd on nii, et yfu otsib mulle uut pere burgdorfis, et ma ei peaks linna vahetama ja nad on juba seal inimestega ühendust võtnud ja nii. Ja noh muidugi kui ma kolmapäeval kooli lähen, siis ka esimese asjana üritan info laiali saata, et mul uut pere vaja. Ja koju mind veel ei saadeta ja eeslastega võetakse ka ühendust ja loodetavasti saan ma kõik lihtsalt uuesti alustada ja loodetavasti läheb kõik paremini kui siiani läinud on. Peale tugiisiku käiku oli siin veel kerge söök ja vaatasin jälle filmii. Top gear’i siis seekord. Ja noh mu ühel toanaabril olid inimesed külas ja ma suht arvan, et nad võisin mind väga imelikult vaadata, sest ma lamasin siin oma voodis ja lihtsalt naersin. Eile oli sama värk. Peale seda kui Sarah ära läks, hakkasin ma Top Geari vaatama ja minu toas olid jälle teised inimesed ka ja taaskord ma üksi naersin siin. Ja vaatasin igast pilte ka ja anna olla. Ma ei saatnud tagasi hoida mitte midagit moodi ennast. Lihtsalt naersin siin. Üksi. Ma ei tea midagi teised sellest arvavad. Ausalt öeldes pole mul eriti vahet ka. Peaasi et mul lõbus on. Aga nokei, lapsed. Ma lähen teen kerge pesu ja siis algab nolife. Jeaaah.



Ah mingi aeg eile käis kloun ka siin. Ma ei tea kas ma juba kirjutasin sellest. Pakun, et siiski ei. Ei viitsi ülevalt vaadatava ka. Igatahes sain talt väikse hiire v midagi. Õhupallist nagu. Piale tegi ta taksi ja Verenale südame. Me ikka väga naersime ta üle. Aga okei. Eile siis tegin jah kerge pesu ja muud ei toimunudki eriti. Ebanormaalselt vara tuli uni. Kõik läksime siin oma pool11 ajal magama või nii. Imelik. Okei hommikul mingi aeg hakkas mu naabri EKG piiksuma. Ja mitte üks kord vaid ikka vägaväga palju kordi. See piiksus sellepärast, et tal olid need kleepsud, läbi mille monitor infot saab, veidi lahti tulnud. Mul oli ka see sama värk esimesel ööl. Ja see käis niii pinda. Okei. Kaheksast tuli õige äratus. Siis väike hommikusöök jaa pakkisin oma asjad uuesti kokku ja hakkasin ootama, et millal koju saab. Ja siiani ootan. Ikka veel olen haiglas. Pooleteisttunni pärast peaks saama välja ehk siis pool neli. Kodus ma arvatavasti hakkan veidi pakkima juba ja olen niisama hostidega. Homme kooli ja ajan jutud laiali, et mul on uut pere vaja ja kiiresti. Muud mul eriti kirjutada polegi..