segane

ööm. eelmine laupäev? kus mul pooleli jäi? khm. ma kirjutan nii palju kui mäletan. ehk siis vähe. jah... hm.. ma ei mäleta laupäeva enam. okei. ah jah. käisime jäätist söömas ja nüüd ma enam ei mäleta midagi. ehk siis. pühapäev. ööm. hm.. mingiii sõitsime hostema ja ödedega kuhugi välja. ma ei tea. mingi keskajaüritus oli. inimesed said seal igast asju müüa ja keskaegsete riietega ringi käia ja noh. mingi möttetu suht. Ikkagi me olime seal terve päeva. Niiet muud erilist vist ei teinud ka. Siis esmaspäev. Käisin hostema ja õdedega Celles. See üs teone linn siin suht juures. Hostmom käib tööl seal. Hüppasime ta tööjuurest ka läbi korra ja siis linna. Lasime niisama ringi ja siis mötlesime et võtaks ühe jäätise. ööh. kolm kuuli. see oli piin. Mina õdedega võtsime jäätised, h.ema jöi niisama kohvi või ma ei tea mida. ja täitsa löpp kui piin oli. me lihtsalt ei suutnud süüa. Algus oli norm. okei. kaks esimest kuuli suutsime ikkagi sisse ajada, aga see viimane kolmas. noo h.emal oli nii löbus vaadata kuidas me rämedalt piinleme. okei normaljokk. Peale seda lasime veel linnas ringi veits jaa siis koju tagasi. Mingi poole5 ajal helistas Rops, et nende gardenisse jälle. Davai. 7st olin kohal. Vaatasime pm telekat ja olime niisama. okei. päris niisama mitte. ma ikka päris mitu korda pidin oma jalga kaitsma, sest möll käis. ei okei. heahea oli. öhtul koju. sliipsliip.

Täna. okei. hommikul 10st arsti juurde. kõigepealt pidime mingi 45min ootama. Siis saime jutule. arst aatas pilte ja saatis mind uusi pilte tegema. Noks. käisin ära. Läksin tagasi. Ja seekord nad lasid pildi arvutisse ainult, mitte ööm. pildipaberile? ei tea. see röntgenipilt noh. Igatahes. Arst veel ei olnud ruumis ja meile näidati pilti. mul jäi suu lahti ja ma oleks peaaegu nutma hakanud. Nagu. Mu jalg on täpselt sama mis enne. ikka veel katki. mitte midagi pole muutunud. Siis hostema hakkas rääkima, et jah. Kuule, op pole absoluutselt välistatud jne. MIDAAA?!? Okei. siis tuli arst, vaatas pilti. ''Jah, näe see paranebpäris hästi sul. Siin juba uus luu tekkinud ja blablabla. Nüüd peame veel jalale raskust andma, et enam sa karkudega ei käi. Seda luud pole käimisel vaja. Kaks nädalalt no sport ja siis näeme jälle''. Nagu miks ma nende karkudega üldse 5nädalat käima pidin, kui seda luud käimisel vaja ei ole?? ööh. väga hull. Kokkuvõte haigusest siiani siis: 5 nädalat karkudel, 34 süsti, ~65 tabletti ja 8 röntgenpilti. jeah beibi. Igatahes eluväärakas on käia. ma lihtsalt ei oska käia enam ühe jalaga. Nagu ei oskagi. Üliiiväärakalt lonkan ja trepist alla saan minna ainult hüpates. Okei igatahes täna veel käisin õdedega burgdorfis ja ööm... keine ahnung. mis ma veel tegin? ah ja.. söin... käisin veel kord burgdorfis aga juba pm terve perega, aint h-paps oli puudu. ostsime juua, kassitoitu, kalu ja kalatoitu. siis söin veel ja vaatasime juno't. saksa keeles muidugi ja saksa subtiitritega. See on köik.

okei aga mu pealkiri. ma rämedalt nõustun kaalikaga(kui keegi ta blogi loeb). Vahel on niiii rõõmus olla ja siis järgmine hetk on mingi mõttetund ja ma ei saa ise ka aru mida ma tunnen. ööh. vastik. Pm ma olin täna siin Saksamaal nii õnnelik, kui ma sain karkudest lahti. Ma pole siin veel nii õnnelik olnud. Ja siis mingi hetk hakkas jälle see mõttepaus ja Rõõm oli läinud. böö fakk. noh. ma ei tea. Okei ärge nüüd arvake, et ma kahetsen siia tulekut. Kaugel sellest. See on suht elu kõige õigem otsus. Lihtsalt ma ei ole ööm. endast ehk aru saanud veel. ööää. ma ei tea miks ma selle siia kirjutasin. copyn teelet suht aga nii ta on. me teeme veel diibivõistluse kunagi.

ah jaa. ma tahtsin veel kirjutada naljakatest juhtumistest koolis. mis mul eriti enam meelde ei tule aga okei. Et siis. ükskord ajas pidime pirjutama, et mida me arvame Potsdami konverentsist. Siis kõik kirjutasin ja õps käis klassis ringi ja kui ta minuni jõusid ja nägi, et paber on tühi, siis tegi kurja näo päha ja hakkas juba kurja häält tegema, aga siis vaatas, kes see on ja märkas, et mina ja ütles ''oh..'', naeratas ja kõndis edasi.
Siis kunagi oli midagi veel ja veel ja veel. Vist on need mul isegi kuhugi üles kirjutatud aga ma ei viitsi praegu otsida niiet jääb nii. Aga okei, mehed. Ciao!