komisch

Kui ma ütlesin, et midagi huvitavat ei toimu niikuinii siis ma valetasin, upsi.

Igatahes siis kolmapäeval olingi terve päeva kodus, magasin maha kõik lihtsalt. Kõha suutis väga jubedalt näkku panna ja nohu oli ka heas seisus. Mitte midagi tarka teinud ei ole.

Neljapäeval ka siis kooli ei läinud. Ärkasin 11 ajal, läksin alla sööma. Kedagi muidugi ei olnud. Lennart oli vist oma toas. Ma ei tea, kas ta oli siis arvutis või magas. Nojah. Siis tulin tagasi üles ja logelesin veel. Siis mingi pool3 ajal mõtlesin, et lähen teen õues väikse värskeõhutiiru ja hüppan subway'st ka läbi ja toon omale lõunasöögi. Mõeldud, tehtud. Läksin kõigepealt c&a'sse, et vaadata, kas seal mingeid paksemaid kindaid on veel. Ei olnud. Siis hüppasin rossmann'ist läbi ja tõin kätkreemi ja siis läksingi subwaysse. Võtsin oma tavalise: bbq rib. Hea. Ostasin kaasa ja kõndisin koju. Kokku olin ära nii 30-40minutit. Kodus siis sõin rahulikult, vaatasin majas ringi niisama ja siis tulin arvutisse ja rääkisin lastega. Kõha oli kuidagi riti hull sel päeval. Eriti just hommikupoole. Kui hingasin siis käis alati mingi nõme värk hingamisteedest läbi. Õhtuks oli juba parem ja mõtlesin, et lähen reedel klassiga koos Hannoveri, sest no ma tõesti ei suutnud enam rohekm kiodus passida ja mitte midagi teha. Kas see just parim otsus oli, ei tea.. Õhtul rääkisin veel tavaliste lastega ja läksin mingi aeg magama. Aaaaah ei. see õhtu oli siin ju üks selle aja suurimaid draamasid majas jälle. õ h, see oli kohutav. Mingii, Lennart tegi nö õhtusööki, pommes ja mingid kanavärgid. Aga ta ei teinud piisavalt pommes'eid ja siis Maja (okei ehk siis MB. ma olen harjunud, et kutsun teda maja'ks(mitte maja nagu eesti keeles, vaid hääldatakse maaja) ja siis on lihtsam kui ta siin ka maja on) sai mingi väikse portsu ainult. Olime siis kõik lauataga, mina, ema, maja ja lennart ja siis hakkas nagu alati maja ja lennarti vaheline tüli. Kõige mõttetumate asjade pärast. Nagu kõik alsas sellest, et ei suudetud otsustada, kes keldrist veepudeli toob. Ja lõpuks nad läksid nii riidu, et Maja jooksis poolepealt lihtsalt üles oma tuppa. Nendel on alati nii, et maja hakkab hästi karjuma ja lennart naerab ta lihtsalt välja. Nii, siis läks veel isa ka Maja kallal nokkima ja Maja hakkas jälle niiimoodi karjuma lihtsalt. Siis kahe minuti pärast jooksis Maja alla, sest tal hakkas nina verd jooksma. No ma ei üllatunud, sest ta oli tõesti väga närvis ja ta vererõhk võis ikka väga kõrge olla. Noh see ei olnud see tavaline ninaverejooks, et nina on seest kergelt verine, vaid see mis mul ka koguaeg on, et ikka jookseb ja pool nägu on verd täis ja pool kraanikaussi ka ja veel kinni ka ei jää. Ja ta läks sellest niii paanikasse, sest tal oli see esimest korda. Kui ta vaid teaks kui palju mul neid asju olnud on.. haha. okei siis igatahes ta tuli kööki ja siis nad tahtsid minna alumise korruse vetsu kraaniakusi juurde, aga seal on vaip vahel ja siis Maja libises ja kukkus maha ja siis ta jäigi sinna lebama ja siis kõndis isa mööda ja küsis suht kurja häälega ''was ist hier los denn?!?'' (mis siin toimub?) ja siis Maja hakkas veel nutma ka ja siis ema hakkas karjuma ja samal ajal Lennart naerris selle kõige peale köögis ja ma olin lihtsalt nagu mingi ma ei tea misasi seal keset seda kõikke. Maja läks totaalselt paanikasse lihtsalt ja no ega see ei aidanud ka sellel kinni jääda ju. Iga kord kui ta tundis kuidas veri mööda ta nägu voolab, hakkas ta veel hullemalt nutma. Mul hakkas seal olles ikka väga vastik ja ma tulin lihtsalt üles oma tuppa, panin ukse kinni ja muusika mängima ja hakkasin tujuparandavateinimestega rääkima. Vahepeal ma ikkagi kuulsin veel, kuidas nad all karjusid, aga mingi hetk tuli Maja üles ja siis oli natuke aega vaikust. Kõige hullem on see, et vanaemal haiglas ei lähe ka just kõige paremini. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga vat ta ju pidi haiglasse minema, sest ei saanud enam normaalselt hingata. Haiglas tal oli alguses veel okei, aga siis mingi hetk läksid asjad hulluks ja tal oli veel kerge südainfarkt kolmapäeval. Nii, et nüüd ta on intensiivis ja asi on vägaväga tõsine. Igatahes ma olingi sisi terve ülejäänud õhtu ka oma toas. Korra käisin väljas hoatemal küsimas, et kas ma võik reedel Hannoveri sõita. Ta siis ütles, et kui ma ennast paremini tunnen, siis võin. Ma tundsin end päriselt paremini ja otsustasin siis minna. Ema kirjutas loa ka, et võin veel linna jääda peale seda, kui meil see värk seal läbi saab. Siis rääkisin veel teatud inimestega ja läksin magama.

Reedel siis pool7 üles juba. Kiires valmispanek ja söök ja minek bahnhofi. Võtsime siis 7.24 rongi. Sõitsime Hannoveri. Minek oli BIZ'i ehk berufsinformationszentrum ehk siis kohta, mis oleks meil pidanud karjääri valida aitama. Kõigepealt läksime siis s-bahniga sinna. Kõik oleme rahulikult, sõidame edasi kuni jääme ühes peatuses seisma. Hakkame juba edasi sõitma. tähendab kõik uksed läksid kinni ja siis Marieke ütleb, et õu, me pidime siin maha minema. Haha, kiirelt nupule ja siame veel maha. Kõndisime siis mingi suure maja suunas ja oi, näe. olime kohal. Läksime sisse, ootasime niisama kuni tuli meie klassijuhata. Siis saime mingisse ruumi istuma, kus me pidime mingit loba kuulama kuni kella poole11'ni. Vähemalt olid head toolid, sai mõnusalt taha lasta ja poolpikutada. Lõpuks sai see jutt läbi ja siis läksime arvutitesse, kust ke oleks pidanud siis teada saama, et kelleks me saame. Kõikidest küsimustest ma aru pole saanud ja lõpuks tuli siis välja, et must ei saagi mitte keegi. Fun, eks. Siis jalutasime niisama mööda seda biz'i ringi ja kuulasime õpsi toredat juttu ja peale 11 millalgi saime siis minema. Läksime siis Niclase ja Stephaniga ernst august galerie'sse. Tegime paar tiiru peale sellele alguses niisama ja siis peatusime mingis hiisakas, ostsime nuudleid. Bahnhofis on ikka palju paremad nuudlid peaks ütlema. Need maitsesid kuidagi imelikult. Ma sõin pool portsu ära. Rohekm ei jaksanud ja ülejäänud võtsin kaasa, sest ma teadsin, et kodus pole niikuinii midagi sooja süüa. Siis tegime veel mõned tiirud seal ja peatusime starbucksis. Istusime siis seal niisama ja rääkisime ja jõime sooja kakaod. Oli maitsev. Ja siis mingi aeg otsustasime tagasi minema hakata. Enne veel ostsin bahnhofist omale ühe selle maailmahea muffini kaasa. Läksime siis rongile, aga see poli juba päris täis niiet kohtade otsimisega tekkis raskusi, aga saime siiski lõpuks. Läksime siis koju ja ma ei tea. Ma natuke logelesin niisama, siis vaatasib UB ja sõin oma nuudlid löpuni ja muffini ka ja siis tuli Maja siia ja läksime tema tuppa ja hakkasime talle riideid õhtuks välja valima, sest tal oli date. Kuigi tal oli veel üle 4 tunni aega... Mingi aja pärast tuli Carina, siis kõik koos leidsime talle lõpuks outfiti. Tegime palju pilte ja palju nalja ja oli muidu lihtsalt tore. Kuskil siis viie ajal läks carina ära ja ma nillisin niisama siin, sõin veel oma ühe võileiva ära ja rääkisin õhtust lastega. Siis tuli Maja oma kõrvarõngasteprobleemiga, et ei tea, milliseid panna. See sai ka lahendatud. Ma käisin siis veel pesus ja kaheksast tahtsin minna Niclase juurde. Kui minema hakkasin siis oli maja täiesti tühi, kedagi polnud kods ja mulle polnud ka keegi öelnud, et kuhu minek on. Okei. Ma teadsin ainult seda, et Maja oli hannoveris oma deidil. sõitsin siis Niclase juurde ja juba oli kuidagi veider olla. Jõudsin sinna ja läksin siis üles, istusin diivanile. Michi oli juba seal. Natukese aja pärast tuli Anja ka. Vaatasime snookerit ja olime niisama toredad. Siis otsustati alla minna ja kui ma püsti tõusin siis oli juba väga veider. Pea hakkas kohutavalt ringi käima ja valutas ka ja jõudu üldse ei olnud ja uuh. selline tunne nagu minestaks kohe. Siis läksime üles tagasi. Ma istusin uuesti diivanile ja mõtlesin, et okei, otan natuke, äkki läheb ikkagi paremaks. Mingi hetk ma mõtlesin, et okei, kaua ma kannatan, ma lähen koju. Jalgrattaga ma sõita poleks suutnud ja helistasin siis koju, kedagi polnud seal. Jätsin isegi message. Maja telefon oli ka väljas ja Lennarti numbrit mul polnud. Siis helistasin Carinale, et äkki tema teab Lennarti numbrit. Ei teadnud. Siis läks olemine väga hulluks ikka. Panin pikali ja jalad üles. Ah enne olid veel Anika ja Robert tulnud ja Jan ka. Ikka läks ainult hullemaks ja hullemaks. Siis ma ütlesin teistele, et okei, kuulge kutsuge kiirabi(emps, ole rahulik). Okei, kutsusid siis . Jan'il oli eriti tore. Jõuab just tulla Niclase juurde ja 5 min hiljem peab 112 helistama. Noh siis tuli kiirabi, nad mõõtsid kõikvõimalikke asju, köik oli normis, aga mul oli ikka väga halb. Siis sõitsime Lehrtesse haiglasse. Anja tuli ka kaasa. Siis veeretati mind sinna ma ei tea traumapuktitaolisesse ruumi. Ja mis ma näen, mu hostid on seal. See oli küll vääääga suur kokkusattumus. Neil ei olnud õrna aimu ka, et ma tulemas olin. Ja sellepärast nad ei ole kodus ka olnud. Mul oli juba natuke parem olla. Enam ei värisenud. Aga ikka pea käis ringi ja kohutav nõrkus oli. Siis esimese asjana võeti verd ja pandi tilguti. Ma oletan, et see oli tilguti. See pidi igatahes peapöörituse vastu olema. Siis tuli host mu juurde ja ütles, et nemad on seal sellepärast, et vanaisal läks väga hulluks olemine. Et tal oli ka samamoodi nagu mul olnud see köha ja nüüd on asi lihtsalt nii hulluks läinud, et ta ei tundnud ka enam midagi ja (samamoodi nagu mul) ta hakkas ka värisema ja jöud kadus ja pea käis ringi. Kuigi mu host ei seosta üldse minu olukorda vanaisa omaga, sest vanaisal oli kunagi südameinfarkt olnud. Noh, siis otsiti mulle kuskil haiglas voodikohta kuni lõpuks otsustati siis minna MHH'sse. Sõitsime siis sinna, mind pandi pikali. Pidin mingi superkaua ootama. Siis sain Ühte teise tuppa. Siis pidin veel ootama. Siis tulid hostid. Siis ema hakkas seda jama ajama, et ta ei saa au mis värk on, et ta on kindel, et see on psühholoogiline ja poleks vaja olnud kiirabi kutsuda ja blablabla. No sorri, tõesti. See ei olnud enam normaalne. Siis ootasime arsti veel mingi poolteisttundi äkki. Vahepeal võeti uuesti verd. Ah seal kiirabiautos see mees kuulas mu kopse eks ja ütles, et see võib kopsupõletik olla küll, et ta kuuleb, et midagi on seal kindlalt. Ma olin suht, et öm.. okei, kui ma kaks päeva tagasi arsti juures käisin, siis ta ei ole midagi leidnud ja siis see mees ütles, et alati ei kuule kopsupõletikku, et näeb ainult röntgenilt. Noh ja kui ul sinna tuppa lõpuks see arst tuli, siis ta kuulas mu südant ja kopse ja vaatas silmi ja kõndimist ja ütles, et kõik on okei, võid koju minna. Nagu. öm. okei. Ma tean jah, et ma peaks õnnelik olema, et nad ütlevad, et kõik korras on, aga ma ju tahan teada, et mis selle siis põhjustas üldse. Öööh. vastik. Igatahes siis mingi peale pool2 öösel hakkasime koju sõitma. Maja oli kodus juba supermures ja ma ei tea. Mul oli ikka veel imelik olla. Igatahes pidin öösel Maja juures magama. Tal on õnneks suur voodi ka. Jah.. oli.. veider õhtu..

Täna siis läksin umber pool12 alla sööma. Enne koristasin millegipärast oma toa ära. Rääkisin Teelega ka samal ajal. Sõin ja tuli oma tuppa. Siis rääkisin veel Teelega ja hakkasin seda blogi siin kirjutama. Nüüd just helistas Anja ja küsis kuidas läheb. Tal on ju täna sünnipäev ka.. Jah, rääkisin temaga natuke ja nüüd olen selle siin lõpetanud ja lähen nüüd alla sööma. Ma oleks tegelt täna õhtul tahtnud D juurde minna, sest ta kavatses mingi dvd'õhtu teha, aga nüüd mind ei laste elusees siit majast välja.. Nojah.. Okei. sidelöpp