the nameless

Eile ei viitsinud blogi kirjutada. Täna ka ei viitsi aga homme ma lihtsalt esmaspäeva ei mäleta. Mitte et ma seda isegi praegu mäletaks aga siiski. Homme pole vist aega ka nagu eriti.

Et siis esmaspäev. Magada nagu väga kaua ei saanud öösel. Kokku ma arvan maksimaalselt 5 või 6 tundi. Nagu arvata vüite, siis hommik oli loomulikult raske. Aga elasin üle. Läksin siis oma laua taha nagu ikka. Kuna oli esmaspäev ja enamustel oli kool, siis oli terve karosserie kuidagi tühi. Need, kes kohal olid, panid oma laudu korda, sest neil pidi järgmine päev eksam olema. Kõik olid magusalt närvis ja ma niisama lebotasin seal ja vaaatasin, kuidas nad elueest asju otsivad. Siis oli hommikusöögipaus ja siis mingi aeg tuli Wilhelms minu juurde, et noh sa siis täna kolid teise halli, jah. Ma ei osanud alguses midagi öelda, sest eelmine nädal käis jutt, et jään veel selleks nädalaks halli 32(seal kus ma esimene nädal olin), aga eeeii. ta saatis mu 33'e koos kahe teise raktikandiga, keda ma elusees varem näinud ei olnud. Alguses pidime siis mingit värki lugema. Ma ei viitsinud sest aru ma niikuinii kõigest ei saanud niiet ma rääkisin ühe tsikiga selle asemel. Okei ja siis saadeti meid halli 33. Natuke näitas Karsch(eeem.. sealne mingi tähtis nina) meile, et kus mis asub ja nii ja siis saadeti meid tööle. Ma sain Peteri juurde. Ta näeb välja nagu keegi kuskilt filmist. Aint nüüd pean mõtlema, et mis film see oli... Eii ta näeb välja nagu Karlsson katuselt. veel suu kanatuke viltu ja hambad naljakalt ja ma ei tea:D koomiline, aga vähemalt laseb mul kaasa teha mitte ainult pealt vaadata. Ja üldse on suhteliselt tore mees. Okei. Nüüd ma olen siis sellises hallis, kus eem.. põhimõtteliselt pannakse autodele sisustusi ja tehakse üldse eritellimustega autosid ja siis veel täiendatakse sisustusi. Põhimõtteliselt kõib asi kõik sees. Noh ehk siis ei minda mootori kallale vaid kõige selle, mis seda ümbritseb umbes. Kui ma Peteri juurde jõudsin, siis tal oli parajasti käsin tahavaatekaamra paigaldamine. Ma ei osanudd arvata, et sellepärast nii palju tegema peab. Nagu alustatakse sisi sellega, et auto kooritakse seest põhimõtteliselt ära. Või noh. Nii, et tagaluuk ja lagi ja siis B-säule ja siis läbi põranda ja kindalaeka kuni monitori. Ma jõudsin sii sellel hetkel, kui P oli kaablitega juba kunde tooli alla jõudnud. Aitasin selle lõpuni teha, kuni saime pildi monitori ja siis oli mul feierabend juba. Terve tee koju mõtlesin siis, et kas minna trenni või mitte. Otsustasin siis mitte minna, sest väljas sadas kergelt ja ma ei tahtnud libedale murule oma jalaga jooksma minna pluss olin ikka päris väsinud ka. Kodus siis sõin ja vaatasin dhw'i a rääkisin kaalika ja d'ga ja tülitsesin korra MBga ja siis sain alles pool12 voodisse.

Tänane hommik nagu aervata võite oli põrgu. Põhimõtteliselt ma ärkasin nii unesegaselt üles, et ma isegi ei mäleta, kuidas või millal ma hommikul vannituppa läksin. Normaalne. Rongisõidu magasin ka maha. Tööle jõudes oli juba energiat veidi rohkem, sest ma pidin ju külmas nii pika maa käima (noh bahnipeatusest kuni oma hallini). Mida me siis esimeseks tegime? hmm... Ahjaa. Panime ühele tulekustuti sisse ja panime mootori kaitseks äkki metallist plaadi nina alla. Ah jaa. Et te teaks siis me töötame ainult bussidega. Mitte liinibussidega vaid nagu transporter ja multivan ja nii eks. noh t5 ühesõnaga. Sest need on kõik uued. Nii siis kui see tehtud sai, hakkas paus. Enne oli ka vahepeal hommikusöögipaus ja kuna ma olen alla18, sis minu paus oli 30 min. teised pidid 10minutiga hakkama saama. Rahulik. Siis peale lõunapausi oli aeg tagatulesid vahetada. P andis mulle kolme auto tagatulede vahetamiseks terve tunni aega. Aga need ju lähevad nii kiirelt ja mul oli töö 10 minutiga valmis. Ma üritas kõigest väest aeglaselt teha. Vahepeal veel rääkisin teistega ka ja puha aga ikkagi. Ja siis hakkas leboootime ja mul tuli uni jälle. Ma polnud ainuke kellel midagi teha polnud. Mannel (arvake nüüd kas ta on poiss või tüdruk?) oli ka ikka päris igav. Haha tal juhtus üldse nali ju :D. Mõtles, et on kaval ja läks pani bussi kongi pikali ennast, et keegi ei näeks ja rääkis telefoniga ja siis tuli tema meister või õps või kesiganes, aga Manne märkas täpselt õigel ajal, hüppas istukile ja pani SUUURE naeratuse näole. see oli niii haigelt naljakas lihtsalt:D vahepeal tõmbles ta mingi sõps ka seal ringi. Noh okei. Natuke enne 2te tuli P tagasi. Viisime siis autod rivvi, sest need olid valmis ja saime jälle kaks uut tagatuledevahetust. Need läksid kiireslt sest tegime kahekesi. nii 1 minutiga. Ja siis lootis juba P ka, et me ikkagi midagi asjalikku ka saaks. Saimegi siis lõpuks ehk auto, kuhu peame panema tahavaatekaamera ja mingid värgid veel tegema, millest ma eru ei saanud. Igatahes midagi tuunimisega pidi seotud olema see.. kas on ka, näeb homme. Igatahes alustasime siis auto koorimisega. Jõudsime luugi ja pool lage lahti saada ja siis oli mul feierabend. Mõtlesin enne, et vaatan Hannoveris ringi, sest kodus midagi tarka pole. teisipäev on ju see päev, kus mul midagi pole. Aga ma olin niii väsinud, et tulin ikkagi koju. Enne hüppasin poest läbi, tõin omale mingit salatit. sõin siis veits ja rääkisin lastega ja käisin pesus ja loodetavasti saab tääna ikka plaju varem magama. ma nii loodan, aga noh jah... prioriteedid..

Okei nagu miks ma ei võinud sattuda halli 33 sellisesse osakonda kus tegeletakse nende kõiga specialimate autodega? Põhimõtteliselt nagu seal lähed päris päris customiks ära. Kõik bussid on muidugi musta värvi eks ja enamusel on valge nahk sees. Aga mitte tavaline nahk vaid ankara(kui see oli sellise nimega. midagi taolist). See nahk, mis on üliipehme ja uuuh. ühesõnaga väga ilus. Nende busside hinnad algavad 120000eurost ja see on see kõige-kõige tavalisem, kus ei ole mitte midagi nii erilist. Aga keskmiselt makstakse ikka rohkem, kui vajalik võitahteav lisavarustus juures on. Nagu ma kuulsin, siis Robbie Williams ostis omale sealt ühe oma euroopa tuuri jaoks. VIP